Neljapäev, 31. detsember 2015

Käes on lõpuks vaheaeg!

Tervitusi!

On jälle nii palju aega mööda läinud. Kooli lõpp ja vaheaeg osutusid nii kiireks ja aeg lendas nii et unustasin täitsa blogi ära. Aga siin ma nüüd olen ja kirjutamistuhin on sees.
Alustan siis kuskilt kaugelt novembrist. Telefoni pildialbum jälle kätte ja nii pean sündmustel järge :D
Tookord jäin pooleli 6.-8. novembri juures. Jätkame siis sealt.


Kolmapäeval (11.nov) läksin Jaqueline juurde pärast tunde. Kuna ta reedel oli haige ja me ei saanud poodlema minna, siis tahtsime kolmapäeval minna. Juhtus aga nii, et ei leidnud me mingit transporti kaubamajja minemiseks ja veetsime pärastlõuna tema pool. Arutasime poistest ja sõime räpstoitu. Kuna kinno minna ei saanud, siis tegime koduse filmiõhtu - vaatasime filmi "No escape" (suurepärane film). Aeg läks kui linnulennul ja õhtul tuli nõbu mulle järgi.


Nädalavahetus 13.-15. november

Reedel läksime pärast tunde läksin sõpradega välja. Seadsime sammud ühe kohviku poole. Kohale jõudes jõudsime otsusele, et hinnad on seal ikka liiga kõrged ja kõmpisime siis kilomeetri-paar veel, et ühte teise kohta minna. Oi see oli väga armas väike kohvikuke, kus oli ka väike raamaturiiul, et kohvi kõrval miskit lugeda, ja väga mugavad diivanikesed. Kuuma ilma kõrvale võtsime jahutavad frappucionod ja kuna kõht mul juba korises siis tellisin ka vahvlid, mis viisid lausa keele alla.

Nachod ka veel pildil
Õpetasin neile lause "Ulata üle Ülo õe õla õlut". Oi, kus me kõik saime naerda. Nende jaoks on õ-täht ikka keeruline. Ka mina sain ette lugeda nende poolt antud lauseid. Viisid keele sõlme. Tahtsime ka video teha, kuidas neid lauseid loeme, aga miski viis tähelepanu kõrvale ja unustasime.
Edasi läksime Jose juurde. Tüdrukud panid kõik tühjad kõhtudega köögi poole ja hakati kokkama. Abby tegi mulle igasuguseid erinevaid tacosid. Ütlesin küll, et ega ma palju jaksa süüa, aga nu käidi ikka peale, et pean ikka neid maitsma ja no tõesti toit oli suurepärane.
Pärast seda jaksasin veel kuidagi tantsu vihuda. Õpetati mulle erinevaid võtteid, kuidas nad seal Mehhikos tantsuplatsil jalga keerutavad. Lõbus oli.
Siis läksime rahulikuma tempo peale tagasi ja mängisime piljardit. Minul sel õhtul õnne oli ja pea kõik mängud võitsin. 
Kella 20ks pidin kodus olema, sest plaanis oli 20:30 klassikaaslastega välja minna. Kui koju jõudsin, siis nägin, et vahepeal oli mulle internetis korduvalt kirjutatud, et tänased plaanid jäävad ära. Mina polnud vahepeal netti aga sattunud. Üks tüdruk oli alt hüppanud ja selle peale ka teine ja siis ka ülejäänud otsustasid, et õhtu jääb ära. 

Laupäev möödus rahulikult puhates. Koristasin veidi oma tuba ning nautisin rahu ja vaikust. Õhtul käisin Starbucksis ja võtsin jälle ühe mõnusa jaheda joogi karamelliga. 


Pühapäeva hommikul sai vara tõusta. Sõitsime Balta ja tema vanaisaga naaberlinna. Olid rattavõistlused ja läksime appi korraldama. Jõudsime ühe telgini, kus olid osad korraldajad kogunud. Edasi istusime ATV-de peale ja viidi meid mägede vahele.

Olime kohas kus rada läks kaheks - pikem ja lühem distants. Ja meie siis vehkisime seal suurte siltidega ja hõikasime, et kes kuhu poole edasi peab minema.



Kaktus, mille järgi võistlus nime oli saanud (Cardenche)
Vahelepõikeks. Need võistlused olid nime saanud ühe kaktuse järgi, mis ka seal ümberringi kasvasid, kus meie oma ülesandeid täitsime. Olevat mürgine kaktus, et kui sõrme torkad, siis läheb terve käsi tuimaks. Igatahes hoidsin nendest kaarega eemale, nagu ka kõigist teistest kaktustest :D
Kui kõik olid sealt radade lahknemispunktitst möödunud, siis ootasime oma transporti järele. Meiega oli ka üks rattur, kel oli rehv katki läinud, aga varu ka kuskilt võtta ei olnud. Mina kasutasin seda ootamisaega ära pildistades. Pole ju niipalju kaktuseid varem korraga näinud.. ja need imelised mäed. Seal oli mida vaadata ja ma kasutasin võimalust ning aina klõpsutasin neid pilte.







Pärast pikka ootamist anti meile teada, et transporti ei tulegi ja siis kõndisime need 5 km sinna telgini tagasi.
Kaugelt paistab külake, kuhu tagasi pidime kõndima


Esimesed ratturid oli juba ringiga sinna jõudnud. Seisime seal raja ääres ja ulatasime ratturitele vett ja puuvilju. Tulid enda sõidetud maratonid meelde. Eestis olen ise alati osalejate hulgas olnud ja tänulikult rajaäärsete ergutusi vastu võtnud, see kord oli esimene kord ise võistlejaid abistada ja kaasa elada. Väga mõnus tunne on aidata, kuid ausalt öeldes tekkis ka väike kadedusepisik võistlejate pihta. Oleks tahtnud isegi ratta selga hüpata ja vändata. See ühtsuse emotsioon meeldib mulle palju rohkem kui saab ise hulga rahva seas sporti teha ja ilma ning loodust nautida.

Pärast seda oli jälle pikk sõit tagasi koju.
Kõik korraldajad olid saanud ka väikese pakikese mõne maiustuse ja coca-ga ning ka medali (mille olid kõik lõpetajad saanud). Enne nende kättesaamist olime just oxxo-st hunniku maiustusi ostnud. Valmistusime tulevaks eksamitenädalaks.



Ilm oli tol päeval väga kuum (oli vist 27-30 kraadi) ja päike paistis. Mina olin terve päev nokamütsiga ja pikade riietega. Koju jõudes paistis peeglist vastu väga väsinud nägu. Märkasin, et põsed oli päeva jooksul päiksest täitsa punaseks läinud. Sättisin ära magama, pidi eksamite jaoks puhanud olema. 


Järgmine nädalavahetus ja koolinädalast

Selle nädalavahetuse kohta polegi väga miskit kirjutada. Eksaminädalast oli päris väsinud. Testid läksid kõik enam-vähem. Kõige paremini läksid ikka inka, prantsuse keele ja bioloogia omad.
Nädalavahetuse veetsin rahulikult kodus. Väikevennaga joonistasime pilte ja ta vedas jälle kõik oma mänguloomad minu voodisse, et uuesti mulle rääkida kes keegi on. 

Vahelepõikeks jälle. Muidu olid testid nagu tavaliselt, ainult prantsuse keele oma oli kohutav. Õpetaja andis meile laulusõnad, mille peale töö tuli. Saime lünkteksti ja siis kuulasime laulu ja pidime kuulama ja lünkadesse puuduvad laulusõnad kirjutama. Laul oli aga nii kiire ja hääldus ning kirjapilt on sõnadel ju erinev. Mõtlesin, et see test läheb küll metsa, aga kuidagi sain tehtud ja tulemus oli päris hea. Laul oli selline:


Novembri viimane nädal oli viimane tavatunniplaaniga koolinädal. Valmistuti semestrieksamiteks. Nädala jooksul saime kätte eelmisel nädalal tehtud novembrikuu testid. Sel nädalal me uusi tarkusi ei õppinud. Pea iga päev vaatasime tundides filme ja maiustasime küpsiseid ja mandariine.
Saime teada, et inglise keele õpetaja uuest aastast meiega enam ei jätku. Kõik olid väga kurvad, sest ta oli kõikide lemmik ja tema tunnis polnud pea kunagi igav. Neljapäeval oli meil temaga viimased tunnid. Otsustasime miskit koos teha. Läksime terve klassiga alla korrusele spordiplatsile ja mängisime ringmänge ja jooksime ja kargasime. Minul oli selle üle väga hea meel ja mõtlesin, et kahju et Eestis siukses vanuses enam selliseid asju ei tehta, sest see oli tõsiselt lõbus. Ja see kuidas ka õpetaja oma ülikonnas meiega kaasa jooksis ja mängis oli nii tore. 
Neljapäeval pärast tunde läksime osadega klassivenna juurde, et prantsuse keele projekt teha. Järgmiseks nädalaks oli vaja teha prantsusekeelne muusikavideo. Klassivenna juurde kohale jõudes olid kõik aga nii väsinud et terve õhtu jooksul ei teinud me muud kui valisime välja laulu.
Reedel pärast tunde läksime siis uuesti videot tegema. Kuna oli novembri viimane reede, siis kool lõppes jälle 11 paiku ning saime varakult koolist lahkuda. Käisime kolmes erinevas pargis ja veetsime aega kiikudes, joostes, puude otsa ronides, hundirattaid tehes ja niisama lollitades. Kõik see tegevus sai üles filmitud ja oligi videomaterjal olemas. Jagasime ära lauluosad ja igaüks lindistas oma osa üles ning mõne päeva pärast oli video kokku pandud. Mul endal seda videot hetkel pole, aga kui ma selle klassiõelt kätte saan, siis näitan kindlasti ka teile. 
Sel nädalal hakkasid järsku minu pool aastat truud ketsid hõõruma ning ei suutnud neid enam kanda. Nädala algul käisin ringi sporditossudega kuid siis võtsin teekonna ette kaubamajja ja sain omale uued ilusad tossukesed. 


Novembri viimane nädalavahetus

Laupäeva õhtul läksin planetaariumisse, sest seil toimus Tähtede öö. Jõudsin sinna kella 18 paiku ning hakkasin, siis Dianat ja Baltat otsima, kes seal korraldamisel kaasa aitasid. Kuigi rahvast oli seal massiliselt siis leidsin nad ruttu üles. Saadeti mind kohe saali filmi vaatama, mis toimus iga tunni aja tagant.. Saal oli pungil täis, kõik istekohad oli täis ja osad istusid lausa süles. Tegime seal reisi tähtede vahel, vaatasime, kus asub meie galaktika ja kuulasime, mis meie päikesesüsteemist räägitakse. 
Pärast seda käisin uurimas erinevaid katseid, mis õues tehti, ja tegin suuskadega murul väikse võidujooksu. Selle aja peale hakkas juba kõht tühjaks minema ja läksid toidukärude juurde. Hamburgeri sain ostetud, aga probleeme oli joogiga. Kõik joogid olid ära müüdud.
Burger keres, istusime pingil ja uurisime tähistaevast. Pool taevast oli küll pilves, aga teine pool oli selge ja ka paistis eredalt.
Kui kell tiksus 23 paiku, siis rahvas hakkas laiali minema. Aitasin korraldajatel laudu ja toole tassida ning sain nende seas veel õhtusöögi veeta. Sõime oma tacod ära ja oli aeg koju minna. 

Pühapäeval kogunes palju rahvast keskväljakule. Jõulukuusk oli üles pandud ning tähistati jõuluaja algust. Laval olid esinejad ja avati uisuväljak. Rahva seas jalutasid ringi ka Jõuluvana ja Grinch. Nendega pilti tegemiseks pidi lausa järjekorda ootama.


Esimene eksamitenädal

Esmaspäeval lõppes koolipäev juba enne 12. Abby kutsus mind keskväljakule uisutama. Otseloomulikult olin ma kohe nõus ja läksime siis viiekesi. 
Esmalt läksime Alina juurde, kes elab minust vaid paari maja kaugusel. Kõigil olid kõhud tühjad ja tellisime pitsat. Ootamine võttis nii kaua aega, et poisid jäid diivanil magama. Pärast tunniajast ootamist helistasid tüdrukud uuesti ning katkestasid tellimuse, sest öeldi, et läheb veel aega. Pitsa jäi selleks korraks ära. Jalutasime Subwaysse ja võtsime sealt eined. Lõpuks ometi olud kõhud täis ja liikusime keskväljaku poole.
Üllatuseks seal polnudki nii palju inimesi kui me arvasime olevat, Järjekorras ootasime vaid 5 minutit kui juba uisud jalga saime.
Kui ma õigesti aru sain, siis Torreonis pole varem uisuväljakut olnud. Viimastel aastatel. Selles mõttes, et need noored kellega seal käisin polnud varem seda näinud. Osad olid küll varem rulluisutamas käinud, aga enamuse jaoks oli see aga täiesti uus. Seega esimesel päeval oli platsi keskel suhteliselt hõre ja sai rahulikult uisutada. Enamus inimesi üritasid väljaku ääres tasakaalu hoidmist harjutada ja hoidsid servast kinni.

Tüdrukutel oli väga lahe reaktsioon, kui me jääle saime. Nad olid sellest nii vaimustuses ja nad ei suutnud seda jääd uskuda. Pole ju meie linnas isegi lund talvel.
Igatahes läksid need umbes 40 minutit seal jääl kähku ja sai jalad oma mugavatesse tossudesse tagasi pista. 
Tüdrukud teadsid ühte suurepärast kohvikut lähedal ja otsustasime läbi astuda. Kuna õues oli nii kuum, siis võtsime jälle ühed külmad joogid. Poole tunni pärast tulid meile Abby vanemad järele. Enne koju viimist ostsid Abby vanemad meile veel churrosid. Õues oli juba pime ja pehme voodi tundus pärast seda pikka päeva ikka väga kallis.

Teisipäeval jõudsin tagasi koju 11 paiku. Vahepeal oli koju tulnud teade, et postkontoris ootab mind pakk ja sel päeval oli plaanis sellele järele minna. Pakis oli hunnik komme, küpsiseid ja piparkooke ning ka eestimaiseid jõulukingitusi perele ja sõpradele. Ega ma siis kohe mugistama hakanud aga igast kommipakist pidin ikka ühe kommi ära maitsma. Oii, pärast sellist igatsust maitsesid need imeliselt.

Kolmapäeval läksime jälle keskväljakule uisutama. Seekord suurema grupiga. Meie klassist oli ligi 7 seal esindatud ja siis samad sõbrad kellega ka esmaspäeval käisin olid seal. Seekord läks ka minul juba veidi lahedamalt ja ei pidanud kordagi koperdama seal jääl. Pärast mõtlesin küll, et nu nii oli ikka igav kui tagumikku jääle maha ei saanud. Selle eest sain aga teisi seal püsti aidata.
Hiljem ostsime jäätised ja käisime jälle ühest kohviukst läbi. Sinna jõudes oli meie suur grupp juba laiali valgunud ja kohvikus olime lõpuks vaid neljakesi. 

Neljapäeval oli koolis eriti lühikene päev. Kella 8ks läksin kooli, et eksamit teha ja kell 9 sai juba koolimajast välja astuda. Läksin koju ja magasin edasi.

Reede oli neljapäevast veel parem. Sel päeval pidi olema vaid inglise keele eksam kell 9. Aga kuna mu inglise keele tase on klassi parim, siis eksamit ma tegema ei pidanud. Läksin kirjutasin eksamile vaid oma nime ja võisin töö tagasi anda. Võiks mõelda, et reede õhtu ja võik välja minna, aga mina parema meelega nautisin popcorni ja vaatasin kodus filme :D

Laupäeva õhtul läksime ühe pargi juurde. Siin toimus nädalate viisi pea iga päev rongkäik selle pargi juurest kirikusse, kus erinevad rühmad aina tantsisid ja kargasid. Ma täpselt ei saanud aru miks see nii pikalt toimus, aga igatahes oli see pühendatud Neitsi Maarjale. Rongkäik käis mööda ühte pikka tänavat. Meie jalutasime aga kõrvaltänaval, mis oli sellele paralleelne. Seal olid tee ääred täis müüjaid. Pakuti nii toitu, ehteid, mänguasju, riideid kui ka paljut muud. Ma jalutasin seal koos 5 noorega planetaariumist. Esmalt ostsime superhead jäätised. See kohe andis energiat ja panime otsejoones edasi. Keskplatsi lähedal joonistasid grupp kunstiinimesi kriitidega asfaltile. Suurepärased joonistused olid.




Nädal lõppes sellega, et pühapäeval sai jälle varakult tõusta ja naaberlinna sõita. Balta pere oli mind endaga mägedesse kutsunud. Olime mina, Balta, ta vanemad, õde-vend, kaks nõbu, vanavanemad ja onu.
Päev algas gorditade söömisega (naaberlinnas). Kui kõhud olid täis siis võis seiklus alata.



Esmalt suundusime ühe kiriku juurde mägedes. Sinnasõit võttis tükk maad aega. Mina muudkui hoidsin telefoni käes ja pildistasin ning filmisin nagu ehtne turist. Vaade oli lihtsalt imeline.

Kirik oli väga väikene. Meie seltskonnal olid kaasas ühed lilled mis kirikusse sisse viidi. Seal oli vaikuseminut ja siis osad lugesid palveid. Väga huvitav kogemus oli. Hoopis teistmoodi kui Eestis kirikus olen kohanud. Väljaminnes nähti tuttavaid ja jäädi nendega jutustama. Meie Baltaga istusime aga ATV-le ja liikusime juba edasi.




Ma ei väsi kordamast, et vaade oli lihtsalt nii ilus. Mu telefoni kaamera ei võtnud küll seda ilu peale, aga aimduse saate kätte küll.

Varsti tulid ka ülejäänud järgi ja ronisime ühe mäe otsa, kus oli rist. Nad nimetasid seda ümbruskonda ja seda mänge mingi erinimetusega ja seletasid mulle, mis see tähendab. Ma aina noogutasin, aga lõpuks ma täpselt ikka aru ei saanud :D

Päev otsa olime päikse käes olnud ja õhtul sain jälle oma päiksest punaseid põski peeglist nautida.
Mõnusalt teki all sättinud õppisin veel veidi järgmise päeva füüsika ja bioloogia eksamiteks ja siis lasin silmad looja.

Mõned pildid veel.




kodulinnas (Torreonis) tagasi


Viimane koolinädal

Esmaspäeval oli kool 12ni. Pärast seda oli plaan koju minna. Enne kooliuksest väljaastumist ütlesin veel head aega inka õpsile, kes üllatunult küsis, et kas ma ei tulegi. Mina ei teadnud millest jutt käib ning küsisin et kuhu. Siis sain teada, et mitmed meie klassis lähevad inka õpsiga keskväljakule jälle uisutama. Muidugi pidin ka mina minema. See oli ju arvatavasti viimane kord kui seda õpetajat veel näen.
Olime vaid kaks blokki kõndinud, kui õpetaja ootamatult seisma jäi ja ütles, et plaanide muutus. Läksime hoopis bussiga ühte suurde parki. Pargi ühes osas oli ka väike lõbustuspark, kuhu me läksime. Kuna õpetajal oli see meiega viimane koolipäev ja tema väitel oli me ta lemmikud, siis ta tegi meile sel päeval välja.
Esmalt sooviti kohe minna ühe jubedalt keerleva atraktsiooni peale. Minu jaoks oleks see keerutamine liiga palju olnud ja ma ütlesin ära. Aga teisi seal karjumas näha oli ka lõbus. 

Järgmisena läksime hiiglaslikult liumäest kartulikottide peal alla laskma. Oii, see mulle meeldis.
Siis oli üks karusell, kus ma ainult laginal naersin terve aja, sest no nii lõbus oli. Pärast maha tulles sain aru, et olin õige otsuse teinud, et sellele esimesele atraktsioonile ei läinud. Need kelle jaoks oli see juba kolmas "mäng" seal, olid väga läbi ja näostki valged. See neid aga ei peatanud.
Edasi suundusime elektriautode juurde. See oli esimene mäng kuhu ka õpetaja ise kaasa tuli. Seal sain nii ära rammitud ja loksutatud, et pärast seda istusime ühe laua taha maha ja tegime puhkuse.
Osad läksid veel ühele teetasside atrkatsioonile, aga see oli ka viimane.
Kuna keerutamist ja loksutamist enam ees ei oodanud, siis mindi sööma. Ma sõin hot dogi.
Tegime veel grupipildi ja oligi aeg laiali minna.


Teisipäeval (8. detsember) oli minu jaoks viimane koolipäev. Pärast matemaatika ja kirjanduse eksamit olin vaba. ALGAS VAHEAEG! Mu talvevaheaeg hakkas poolteist nädalat varem, kui Eestis oleks hakanud, aga mul ju sügisvaheaega ei olnud. Oi kohe esimesel päeval nautisin täiega ja magasin poole lõunani. 

Vaheaeg

Esimesed päevad ma nautisin mõnuga oma puhkust. Väikevend käis veel edasi lasteaias ja vanemad olid tööl. Ehk maja oli tühi. Sain rahulikult magada ja filme vaadata ja mandariine nautida.

Siis kui vaheaeg hakkas kadus kohe ära taju, et mis päev on. Seega ei mäleta ma üldse mida ma mis päeval tegin. Jõudsin vahepeal kinno, starbucksi, kaubamajja, McDonaldsisse, Subwaysse. Võtsin ennast lõpuks kokku ja ajasin ennast isegi parki jooksma. Nu kui septembri algusest saati polnud mittemingisugust trenni teinud, siis see jooks osutus päris raskeks, aga hing jäi ikka sisse. Üks õhtu sai Baltaga isegi väike rattamatk linna vahel tehtud. Kaasas oli ka bluetooth kõlar, mille asetasin joogipudeli hoidjasse ning lasin sealt jõulumuusikat. Enne retke lõppu pidi ikka endeid lõbustama ka. Käisime ühe poe drive-innist jalgratastega läbi ja ostsime saiakesi. Me nii vaikselt olime sinna kohale sõitnud, et neiu aknakese taga ei pannud meid esimene minut üldse tähelegi. Järgmine kord, peame korralike autohääli tegema.

Ka klassiga tähistasime vaheajale minekut ja otsapidi jõule. Reedel (4. detsembril) kogunesime kell 20 klassiõe Majo juurde. Osad tulid ikka väga mehhikolikult alles üheksa või pool kümme alles. Pärast pikka laua taga jutustamist oli aeg midagi lõbusamat teha. Laud lükati nurka ja välja toodi pinata. Tüdrukud olid esimesed, kes seda taguda said. Siis oli poiste kord ja ei läinud enam kaua kui kõik kommid laiali olid. Siis joosti võidu ja haarati kõike, mis haarata andis. Sain suure peotäie erinevaid maiustusi. Pooled neist andsin aga ära, sest mulle need tšilliga kommid ikka peale ei lähe. Pärast seda olid kõik kohe palju lõbusamas tujus ja õhtu jätkus hoopis energilisemas meeleolus.

17. detsembril oli ka koolis väike jõulupidu. Ette oli valmistatud üks pikk näidend.
Üks udune pilt jõuluvanast
Alates lasteajarühmadest kuni põhikooli lõpuklassideni oli tuttavaid nägusid seal esinemas näha. Tegelasi oli mitmesuguseid alates nõidadest ja jahimeestest kuni jõuluvana ja päkapikkudeni.

Minu arust olid kõige vingemad need pisikeste mudilaste tantsud. Lapsevanemad kükitasid pingiridade ees nutitelefonid ja tahvlid käes ning aina pildistasid ja filmisid. Lastevanemate vahel koperdas ka tantsuõpetaja kes vaikselt liigutusi ette näitas, et kõik ikka hästi läheks.
Klõpsuke kooli jõulunäidendist

Suurepärane õhtu oli.

Kuna jutt nüüd jõuludele läks, siis nendeks peaksin järgmisena rääkima.
Niipaljud, kui Facebookis nägid, siis saatsin jõuludel oma tervitused seal ning postitasin ka video , mis me YFUkatega tegime. See video tuleb kindlasti üles ka blogi järgmisse postitusse.
Praegune postitus on selle aasta viimane, jõulud jäid siit välja. Mõtlesin, et teen selleks eraldi lühikese postituse, kus võtan kokku nii jõulud kui vana-aastaõhtu ning mis nende vahel teha jõudsin.


Lõbusat vana-aasta lõppu ning seiklusterohket uut aastat!

Kalli-Kalli,
Annika