Kolmapäev, 22. juuli 2015

Tundmatu number, veest tühi jõgi ja 15 kilpkonna.

Tere!

15. aprill, kolmapäev. Olin koolis. Mata tund. Istusin. Esimeses pingis. Vaatasin aknast välja. Pea oli matemaatikast juba küps. Tahtsin magada. Järsku tundsin kuidas telefon taskus heliseb. Enne kui jõudsin vaadata, kes helistab, mõtlesin, et millega ma nüüd hakkama olen saanud, et keset koolipäeva kõne saan. Tundmatu number. Kas võtta vastu või ei? Vaatasin tahvlile - ega enam hullemaks minna ei saa. Küsisin välja. Vastasin koridoris kõnele: "Tere, Annika kuuleb". Kõne oli YFUst - "Meil on hea meel sulle teatada, et me oleme leidnud sulle pere." Wuhuuuu. Peas käis korraga sada mõtet läbi. Ei saanud hetkeks sõnagi suust välja. Sain teada vanemate nimed ja linna, kuid need olid juba paari minuti pärast meelest, kui ma klassi tagasi läksin. Öeldi veel, et saadeti mulle ka meilile nende kontaktid ja veidike infot.
Läksin tagasi klassi. Nägu naerul. Silmad särasid. Tunni lõpuni ei suutnud ma enam üldse matemaatikale mõelda ja ülesanded ei sujunud. Samas oli laua all koguaeg telefon pihus ja kirjutasin SMS-e ja fb-sõnumeid, sest kellegagi oli vaja oma rõõmu jagada. Pärast seda ootasin kärsitult tundide lõppu, et ühikasse minna ja kohe Google mapsi pealt elukoht uurida. See oli päev kui mulle jõudis esimest korda tõeliselt kohale, et ma tõesti lendan varsti ära ja olen aasta teisel pool maakera.

Elukoht

Hakkan elama Coahuila [koaˈwila] osariigis, mis asub Põhja-Mehhikos. Ajavahe on kaheksa tundi (Eesti ajast taga). Minu kodulinnaks on väikelinn Torreon, mis (kui ma õigesti olen aru saanud) on Tallinnast suurem. Muidugi kohe sai Google mapsi kaudu linna peal ringi jalutatud. Teadsin, et linna läbib jõge, aga seda ma kaardilt ei uurinud. Isa siis varsti ütles, et jões ei ole vett. Mu esimene mõte oli "misasjaa". Tõesti polnud, autojäljed olid seal ainult. Mu host-ema juba ütles ka, et ma korralikuks kuumuseks valmis oleksin, sest nad elavad suht kõrbe lähedal.
Minu kodu näeb välja selline:



Perekond ja koduloomad

Mind ootavad seal vanemad, 4-aastane väikevend ja vanaema, kes ka seal elab. Arvatavasti ei ole see kõik ja perekonnaks loetakse ka kõiki onusid, tädisid, nõbusid ja kõike muud. Segadust on mul palju. 

Ma ei teadnud üldse, et neil kodus neljajalgseid kodus ringi jookseb, kui ma poleks nädal aega tagasi nii jutu jätkuks küsinud. Kui mu host-ema siis mulle kirjutas, et neil on kolm koera, siis esimese hooga mõtlesin, et... Õigemini ma ei jõudnud väga midagi mõelda, sest kohe tuli järgmine sõnum, et neil on ka üks kass. Tekkis juba kodusem tunne - ka minul on kass ja üks koer kodus. Ja juba tuli uus sõnum - neil on 15 kilpkonna ja üks kala ka. Siis vajus mul küll karp lahti. VIISTEIST kilpkonna. Seal majas juba igav ei hakka. Kokkuvõtteks hakkame seal katuse all elama 25-kesi.




Hispaania keelt ma oskan öelda vaid paar üksikut sõna, kuid juba kogun omale fraase ja tähtsamaid sõnu, et esimestel päevadel hakkama saada. Nimelt on host-ema perekonnas ainuke, kes inglise keelt räägib. Ta ei räägi küll eriti hästi ning mul tihti raske aru saada, mida ta mulle kirjutas, kuid ta üritab ning küll me kohapeal käte ja jalgade abil üksteisest aru saame.

Vanemad tegelevad vist cargo (eesti k - last, laadung) -veoga. Pole päris kindel. Kindel on aga see, et nad avavad (või nüüd juba on avanud) oma restorani. Saab põnev olema. 

Fun fact: Mu mehhiklasest väikevennal on samal päeval sünnipäev kui mu päris-vennal Eestis - 4. oktoobril.


Laupäev, 18. juuli 2015

See lõputu paberite täitmine ja tekstide kirjutamine..

Hei-hei!

Toetajate otsimise koolitus

Ühel hetkel oli Toetajate otsimise koolitus juba väga lähedal. Koolitusel osalemise eelduseks oli kohustuslik kirjutada motivatsioonikiri, millega läks lõpmatult kaua aega. Ja see oli alles algus. See motivatsioonikiri, mis mul oli seal koolitusel kaasas, läks sellisele ümbertegemisele, et vanast motivatsioonikirjast jäi alles vaid väike osa.
Koolitusele läksin koos oma klassiõe Veronikaga, kes ka sel aastal vahetusaastale läheb (Ungarisse). Teel sinna me otseloomulikult eksisime ära ja jõudsime kohale väga suure ringiga.
Koolituselt sain palju abi ja hea oli näha neid noori, kes minuga täpselt samas seisus oli. Pärast koolitust hakkasin ruttu oma uusi teadmisi rakendama enne kui need meelest lähevad ja motivatsioonilaks kaob.
Juba jõulude paiku jagasin välja esimesed toetuse taotlused. Enne seda oli aga tükk tegemist dokumentide koostamisega. Pärast kooli pidi kõik need hunnikutes kodutööd ära tegema ja pärast seda veel dokumentidega mässama. Mäletan, kuidas unetundide arvelt nuputasin motivatsioonikirja jaoks aina lauseid - hiljem sain tulemuse üle uhke olla. Ühikast võis mind tihti leida sellisena:

Nii toetuse taotlus, motivatsioonikiri, CV kui ka soovituskiri sai tõlgitud inglise keelde, sest saatsin neid ka tuttavatele välismaal. Selle tõlkimisega oli ka suur pusimine. Tegin nii palju kui oskasin ise ära, siis andsin ingilse keele õpetajale, kes aitas mul seda korrigeerida, ja hiljem kontrollida ka oma tädile, kes elab Inglismaal. Tõlgitud need said.

Rahvusvaheline fail

Samal ajal oli YFU saatnud mulle ka lingi rahvusvahelise faili jaoks. Pidin selle jaanuari keskpaigaks ära täitma.
Seal pidi kirjeldama nii ennast kui oma perekonda, rääkima oma hobidest, märkima mida ma oskan teha ja mida mitte ning palju palju muud. Üks problemaatilisi asju oli vaktsiinide tegemine. See jäi suhteliselt viimasele hetkele ning osad vaktsiinid saan ma alles nüüd vahetult enne äraminekut. Tuli ajad kirja panna nii perearsti kui hambaarsti juurde, et nad kinnitaksid, et mul ikka tervis korras on. Ja passi pidi tegema, sest selle numbri pidi rahvusvahelisse faili kirjutama.
Rääkimata veel sellest, kuidas ma täitsin hinnetelehte. Ja kuidas see pärast tagasi saadeti, sest hinded tuli kirjutada tähtedes(A+, A, B jne), aga ma olin kirjutanud numbrites. Pidi ümber tegema.
Oli vaja kirjutada ka inglise keelne kiri oma tulevasele vahetusperele. Selle puhul sain ma juba ära kasutada osasid lauseid oma motivatsioonikirjas ja toetuda tekstile, mida olin juba rahvusvahelisse faili kirjutanud.
Siis kui see fail sai valmis ja YFU-le esitatud, siis oli elu kohe mingiks ajaks rahulikum. Keskendusin õppetööle ja otsisin vaikselt toetajaid.

Stipendiumikonkurss

Juba sügisel uurisin, et kas mul on võimalus stipendiumile kandideerida, kui ma Mehhikosse lähen. Siis mulle räägiti, et põhiliselt on stipendiumid neile, kes Euroopasse lähevad, ning need, kes väljapoole Euroopat lähevad, nendele on stipendiume väga vähe. Lõpuks sain ma aru, et Mehhikosse minejatel üldse väga võimalust pole. Jätsin selle asja sinnapaika.
Märtsi algul, kui oli lähenemas viimane stipendiumivoor, kuulsin ma, et on üks stipendium, mis on väljaspoole Euroopat minejatele ning katab lennukulud. Mina siis kohe võtsin asjast kinni ja hakkasin taotlust täitma. Sai jälle pikalt kirjutada. Mõtlesin, et kui ei proovi, siis pole ju üldse võimalust.
Sain stipendiumi taotluse saadetud päev enne tähtaega. Jäin vastust ootama.
10 päeva pärast tuli meil, et olen pääsenud järgmisse vooru ehk stipendiumivestlusele. Ehk siis sõit jälle Tallinna. Päev enne vestlust lugesin hoolikalt mitu korda läbi, mis ma taotlusesse kirjutasin ning mõtlesin, mida kõike nad mult võiksid küsida.
Pabistasin ikka väga enne minekut. Kui YFU kontori uksest sisse astusin, siis kui imeväel olid mul suunurgad kõrvuni ja julgus tuli sisse. Vastasin soravalt kõigele, mis küsiti ning jäin enda vastustega rahule.
Jälle pidi ootama. Mõne päeva pärast tuli meil. Pääsesin järgmisse vooru. Olin nn finaalis ühe stipendiumi peale.. Üks stipendium, kaks inimest. Huuh. Pidin saatma oma CV ning selle järgi otsustad stipendiumi väljaandja, kummale ta stipendiumi annab.
Iga järgnev päev käisin oma meilide postkasti kontrollimas. Läks mööda nädal, kui tuli vastus. Esimesed sõnad ja ma muutusin kurvaks.. "Kahjuks otsustas YFU koostööpartner OÜ NG Investeeringud Sinu vahetusaastat mitte toetada ning stipendium läks teisele kandidaadile." AGA.. kui ma lugesin edasi ning nägin, et ma saan hoopis YFU Eesti poolt väljapandud 1000-eurose stipendiumi, siis ma keksisin oma toas ringi nagu väike laps, kes sai jõuluvanalt kingituse. Ma sain stipendiumi. See oli mulle väga suureks abiks ning andis jälle motivatsiooni.

Selleks korraks kõik.
Järgmises postituses kirjutan ma juba oma PEREKONNAST ning vähe sellest, mis mind ees ootab.

Reede, 17. juuli 2015

Kõik sai alguse..

Hei!

Aasta tagasi valmistusin ma samuti ette vahetusõpilase kogemuseks. Tol korral küll vaid nädalaks, kuid siis oli see juba suur ettevõtmine.
Nimelt septembris 2014 sõitsime bussitäie Nõo õpilastega nädalaks Saksamaale. Elasin seal need päevad pere juures, kes mind rõõmuga vastu võtsid.  Sain ka veidi kohalikus koolis käia ja õppetööd näha.
See oli vinge kogemus ja ma teadsin, et kui mul veel selline võimalus tuleb, siis ma hea meelega kasutan võimalust.
JA SIIS..
tulid YFU endised vahetusõpilased meie Nõo Reaalgümnaasiumi rääkima oma kogemustest ja sellest suurepärasest võimalusest. See pani mind kohe sügavalt mõtlema. See mõte tundus nii kauge ja see ei tundunud võimalik. Eriti arvestades neid programmi hindasid. Rääkisin sellest ka vanematele, kes olid valmis mind toetama, ning siis ma sain selle tõuke.
Taotlusdokumendid said saadetud 6. novembril ning juba nädala pärast oli Valimispäev. See Valimispäev tundus nii hirmutav, sest selle järgi otsustatakse, kas ma saan programmi sisse. Kohe, kui ma YFU Tartu kontori uksest sisse astusin, tuli energia ja julgus ja ma pingutasin, et endast jätta hea mulje ja samas jääda iseendaks. Ma sain programmi sisse.
Kuu aja pärast sõlmisime juba lepingu, sest Mehhikosse oli kohti kolm, millest üks oli juba kinni. Kohe pärast mind sõlmis lepingu ka kolmas ja kohad olidki täis.

Järgmises postituses kirjutan Toetajate otsimise koolitusest ja rahvusvahelisest failist, mida iga vahetusõpilane täitma peab.


Neljapäev, 16. juuli 2015

Minust

Tere!

Olen otsustanud alustada blogiga, kus räägin oma elust vahetusaastal Mehhikos. Ma pole varem blogi pidanud, aga mõtlesin, et sõpradel ja tuttavatel on mu tegemistel siin hea silma peal hoida. Kui vahetusaasta läbi on, siis mul endalgi hea meenutada.

Kõigepealt räägin veidi endast, sest siia võib sattuda ka lugejaid, kes ei tea minust suurt midagi. Järgmistes postitustes räägin täpsemalt oma perest, minekust, uuest elukohast ja sellest, kuidas see kõik alguse sai.

Minu nimi on Annika ning olen 18-aastane. Ma veedan oma järgmise õppeaasta Mehhikos. Lõpetasin kevadel Nõo Reaalgümnaasiumi 11. a klassi. Pärit olen kaunist Ida-Virumaa alevikust Iisakust. Elan seal oma majas vanemate ja kahe vennaga. Ei saa ka mainimata jätta meie kassi ja koera :)
Vaba aega mul palju ei ole. Tegelen palju spordiga ja meeldib vahete-vahel oma lõbuks joonistada. Tihti küsitakse, et mis spordialaga ma siis tegelen, siis vastuseks oskan ma öelda, et nii paljudega kui jaksu on - jooksmine, jalgrattaga sõitmine, suusatamine, võrkpall, korvpall, jalgpall, kergejõustik, saalihoki ning olen tegelenud ka laskmise ja tantsimisega.
Koolis olen ma nelja-viieline. Lemmikõppeainet on raske nimetada, sest minu puhul see muutub pidevalt. Hästi tuleb mul välja võõrkeelte õppimine - inglise ja saksa. Olen kooli kõrvalt käinud keeltekursustel õppimas ka vene ja soome keele algtõdesid. Hispaania keelt ma veel ei oska, aga küll see varsti selgeks saab.
Mulle meeldib reisida ja erinevatest üritustest osa võtta. Olen sõbralik ja abivalmis ning avatud uutele väljakutsetele. Viimase üheksa kuuga kui ma olen selleks vahetusaastaks valmistanud, olen ma muutunud palju julgemaks ja enesekindlamaks.

Nii palju siis minust.
Oma järgmises postituses räägin, kust tuli idee ja kuidas leping sai sõlmitud enne kui mulle see kõik kohale oli jõudnud.