neljapäev, 27. august 2015

Juba teine nädal koolis. Aeg läheb ruttu.

Koolipäevad lähevad üllatavalt kiiresti. Kõik tunnid on ühes klassis ja õpetajad on need, kes klassi vahetavad. Tunnid kestavad 40 minutit ja vahetunde pole. On ainult üks pooletunnine lõunapaus.
Meie klassis on 19-20 õpilast. Tüdrukuid on mõne võrra rohkem kui poisse. Klassiruumides ei ole pingid ilusate ridadena nagu ma olen harjunud. Laud ja tool on ühendatud ja neid veetakse koguaeg klassiruumis ringi ning vahetatakse kohta. Nii on päris mugav.
Koolivormi särgid on kõigil olemas aga kogu vorm on ainult 3 tüdrukul meie klassis. Ülejäänud peavad teksapükse kandma. Klassiruumis on veel okei aga klassist väljas, kus on tavaliselt 35 kraadi, on minu jaoks nagu saunas nende teksadega.
Pärast kooli olen ma alati väga väsinud. Väsimust rekitab see, et ma enda ümber kuulen koguaeg võõrkeelt ja siis pean pingutama rohkem. Alguse asi.



Hakkasid pihta tunnid

Mäletan oma esimest kahte tundi - bioloogiad. Mitte midagi aru ei saanud, mis õpetaja rääkis. Keegi mu seljataga tõlkis mulle, kui küsimused olid minu kohta. Oii, kus kõigil oli raskusi mu nime hääldamisega., Igaüks ütleb seda veidi erinevalt: Ainika, Anika, Aniika, Einika ja mõni ütleb Annika. Mina seda enam tähele ei pane, kes kuidas ütleb - saan aru küll kui minust jutt käib.
Tunniplaanis olid mõned õppeainete nimetused kirjutatud lühenditena ehk ma vahepeal ei saanud isegi aru, mis tund on. Aru ei saanud selle pärast, et iga aine esimeses tunnis tutvuti (4 uut õpilast klassis koos minuga) ja tehti semestriks plaane, aga ainest endast ei räägitud.
Ma mõtlesin, et paistan välja, sest mul heledad juuksed ja enamus mehhiklastel on siin tumedad (mustad) juuksed. Aga mis tegelikult minu puhul neile huvi pakkus olid mu silmad (enamusel tumedad silmad). Reaktsioon oli umbes selline: vauu, sul on heledad silmad :o ja vaadati neid 15 cm kauguselt. Mäletan, et ühel hetkel tuli see bioloogia õpetaja minu juurde, kummardas ja vaatas mind väga lähedalt. Mina ehmusin ära, tegin suured silmad ja mõtlesin, et mis mul viga on. Selja tagamt sosistati, et õpetaja imestab mu silmi. Algul ei jõudnud mulle kohale, aga siis ütlesin õpetajale aitäh ja naeratasin. Esimesel päeval käidi pidevalt mu silmi vaatamas - need olid ju nii teistsugused. Minule tegi see ainult nalja.

30-minutilisel lõunapausil ruttavad kõik klassist välja, et süüa ostma minna. Õues on väike toiduputka. Esimesel päeval ma ei julgenud muud sealt osta kui küpsiseid. Seal müüdi erinevaid Mehhiko toite, aga kuna ma ei saa nimetustest aru, siis ma ei hakanud kohe riskima. Pealegi olin ma alles tšillist haige olnud ja seega kartsin, et toidud väga vürtsikad. Kolmandal päeval ostsin sealt võileiva kanaga. Öeldi, et see ei ole üldse vürtsikas. Kui söödud sain siis keel õhetas ja jõin pool pudelit vett ära. Olen sealt veel ühe toidu ostnud, aga see osutus ka vürtsikaks ja ma lasin selle klassikaaslasel lõpuni süüa. Hinnad on seal igatahes väga madalad ja selle pärast ei pea muretsema. Teistel päevadel olen lõunaks kodust kaasa võtnud õuna või hommikul võileiva kaasa teinud.

Õpikuid rentida ei saa nagu Eestis olen harjunud, Kõik peab ise ostma. 
Kui õpetajat klassis pole, siis ühendatakse telefon kõlariga ja lastakse üle klassi muusikat.
Vetsudes pole vetsupaberit, iga kord tuleb sekretäri juurest seda võtmas käima.
Kodutöid ei ole palju, aga mul kulub nende tegemiseks kõvasti rohkem aega kui teistel. Peaaegu kõik materjal, mis me tundides vihikusse kirjutame, saab pärast tunde eesti keelde tõlgitud täna minu sõnaraamatule ja Google translatele. Nii õpin ma aina uusi sõnu.

Erinevatest õppetundidest

Mehhikosse tulles teadsin, et siin ei räägita nii palju inglise keelt kui Eestis ning paljud ei oska seda üldse. Meie inglise keele õpetaja on selles koolis uus. Ta kolis teismeeas USA-sse ja nüüd paarkümmend aastat hiljem tuli tagasi Mehhikosse. Keel on tal selge ja õpetab ta hästi. Usun, et õpilased arenevad tema käe all palju, eriti arvestades seda, et meil on inglise keelt 8 tundi nädalas.
Esimesel tunnil tehti meile test, et kontrollida meie taset. Ma leidsin seal testis vea :D Tuli välja, et klassis umbes pooled ei oska inglise keelt peaaegu üldse. Vaid 3-4 õpilase testi tulemused olid väga head. Ma ei saa mainimata jätta, et minu tulemus oli kõige parem :D Klass jagati pooleks ja osad läksid teise õpetaja juurde, kes õpetab inglise keele algtõdesid. Nende asemele tulid meile nooremad õpilased, kes on oma klassis väga heal tasemel. Kokku sai üks suur 27 õpilasega grupp. 

Matemaatika ja füüsika õpetaja on üks ja sama. Need tunnid on minu jaoks väga lihtsad. Mina kordan vanu asju ja teised aina murravad pead. Päris uhke tunne oli, kui mina olin klassi peale ainuke, kes füüsikas ülesandele õige vastuse sai. Nendes tundides on mul suhteliselt igav, sest tempo on väga aeglane. Tunni aja jooksul kirjutatakse veidi ja tehakse vaid 1-2 tehet. Ma olen harjunud matemaatikas ühe tunniga lehtede viisi tehteid harjunud tegema. Vaikselt hakkan harjuma sellega, et siin võetakse palju vabamalt.
Matemaatikas oli ka olukord, kus õpilane lahendas näidisülesannet. Vastus ei olnud küll väga oluline, aga õpilased ei saanud arugi, et vastus oli vale. Ma siis julgesin seda öelda ja kõik vaatasid mind, et mis ma ajan. Siis tuli õpetaja mu juurde ja vaatas mu vihikut - tuli korra hirm, et äkki ma eksisin. Ma olin õigesti lahendanud ja õpetaja imestas - pärast seda olen ma õpetajal üks lemmikuid õpilasi. 

Hakkan siin ka prantsuse keelt õppima. Esimesel tunnil kõik rääkisid enda kohta midagi. Kui minu kord tuli, siis ma lihtsalt vaatasin õpetajale otsa ja ei osanud midagi öelda. Sain öeldud, et mu nimi on annika ja olen 18-aastane. Kõik. Õpetaja küsis mult küsimusi ja aina kordas neid. Mina aga raputasin pead ja ütlesin, et ma ei saa aru. Ta aina jätkas. Klassile tegi see nii nalja, kuidas ma aru ei saanud. Minul oli veidi kurb, et kõik naersid ja keegi ei tahtnud mulle tõlkida ka. Pärast tuli välja, et õpetaja oskas väga hästi inglise keelt. Nüüd ma vähemalt tean, et kui ma talle inglise keeles räägin, siis ta saab aru.

Esmaspäeval viimastes tundides õpime süüa tegema. Esimese nädakla tundides oli meil teooria ja sel esmaspäeval pidime kokkama. Meie grupp pidi browniesi tegema. Saime taigna valmis ja siis tuli välja, et on mingi probleem ja ahju ei saa kasutada. Üks tüdruk võttis meie taigna kaasa ja tegi selle kodus lõpuni ning tõi järgmisel päeval kooli kaasa. Ta tegi sellest hoopis ühe suure koogi, mis oli väga magus aga maitsev. Igaüks sai tüki.



Ajaloo tundides on aina kirjutamine. Praegu on mingi kuri asendusõpetaja ja ta saab klassi peale tihti vihaseks, kuna õpilased naeravad ja ei käitu nii nagu peaksid.
Minu jaoks uus aine on filosoofia. Ma pole veel aru saanud, mis me seal teeme.
Bioloogias õpime ka asju, mis ma õppisin eelmisel õppeaastal. Saan teemast isegi aru ja probleeme pole. 
Teisel geograafia tunnil pidime presentatsiooni tegema klassi ees gruppide kaupa. Mina pidin ka seal olema. Viis minutit enne anti mulle tekst ette, mida lugema pean. Klassi ees lugesin need laused ette, ise sõnagi arusaamata, millest ma räägin. Kui loetud sain, siis klassi poolt tuli igatahes soe vastukaja ja nad olid üllatunud.
Veel on mul tunnid nagu: kirjandus, kommunikatsioon, orientatsioon, uurimismeetodid, ESEM (pole endiselt aru saanud, mis see on) ning veel üks õppeaine, mille nimetust ma isegi ei tea :D

Õpetajad on minu vastu väga sõbralikud ja mõistvad. Kodutööd kirjutan ma inglise keeles, kuid õpetajad kiidavad selle heaks ilma arusaamata, mis ma sinna kirjutasin. 
Kui on mingi pikema teksti tunnis kirjutamine vihikusse (kui õpetaja dikteerib), siis ma piilun kelleltki ja kirjutan maha.  Alguses suudan paar sõna ise kirjutada, aga siis tuleb arusaamatu koht ja jään teistest maha ja siis enam järgi ei saa. Füüsikas ja matemaatikas on kergem. Seal saan enamus teksti ise kirjutatud.

Klassikaaslased

Suhtlen ma praegu enamasti nendega, kes oskavad inglise keelt. Klassikaaslsed aitavad mul hoolega hispaania keelt õppida. Küsivad mult küsimuse hispaania keeles, siis ütlevad selle teisel korral sõna-sõna haaval aeglaselt ja kui ma ikka aru ei saa siis tõlgivad. Ja vahel kui mul on midagi vaja, siis õpetatakse mulle kuidas seda lauset hispaania keeles öelda. Suur aitäh neile abivalmiduse eest. 
Minu klassiõde Diana, kes oskab väga hästi inglise keelt, aitab mul tihti sõnu tõlkida. Üks päev kirjutasin mitukümmend tegusõna inglise keeles paberile ja ta tõlkis need hispaania keelde. Nüüd harjutan nende sõnade pööramist. 
Õppetöös pakutakse ka palju abi. Seletatakse ja suunatakse õigele teele. 
Mehhiklased on palju lähedamad üksteisega kui eestlased. Hakkan sellega vaikselt harjuma. 

Spordist

Võibolla panite tähele, et kui mainisin, mis tunnid mul on, siis sporti jutuks ei tulnud. Jah, mulbpile siin kehalist kasvatust. Ainult noorematel õpilastel on. 
Huvitav on aga see, et kool ei paku ka ühtegi trenni. Minu jaoks oli see suur üllatus ja kuna mulle meeldib palju spordiga tegeleda, siis ka veidi pettumus. 
Uurisime vanematega spordiklubisid ning võimalusi. Tuli välja, et valik on väga väike. Külastasime ühte spordiklubi, kus mu tädi käib. Spordiklubis oli küll sobivaid trenne, kuid arvestades klubi kaugust kodust (ei saa nii tihti külastada) ja kuumaksumust, siis otsustasin selle plaani katki jätta. 

Vanemad panid mängu tutvused ja uurisime ülikooli, kus mul kaks tädi õpivad. Seal oli erinevaid spordialasid, aga mulle pakkus ikka võrkpall kõige rohkem huvi. Kolmapäeval käisime ülikoolis ja kurtsime oma muret. Ülikool oli mu nõus vastu võtma võrkpalli ja esimene treening oi juba tunni aja pärast. Mulle väga meeldis seal. Kõik trennikaaslased võtsid mu kohe omaks ja olid sõbralikud. Harjutusi tehes polnud mul probleemi kaasa tegemisega. Kui aga mänguks läks, siis ei saanud ma hästi aru. Nendel on teistsugused liikumised ja ma pidevalt pidin küsima kas ma pean kellegagi vahetama ja kuhu. Keeleprobleem seal suur ei olnud. Rohkem ikka mängisime kui jutustasime, aga inglise keelt oskasid nad küll. Trenni lõpus oli treener öelnud, et olen päris hea mängija, vajan lihtsalt harjumist. 

Praeguseks kõik.
Ilusat suve lõppu !

teisipäev, 18. august 2015

Esimene nädal - palav, palav, palav!

Pühapäeva hommikul ärgates avastasin, et ma olin öösel kõik teki pealt maha lükanud - elu nagu saunas. Küll siin linnas on kuum - ka öösiti. Praegu on päeval olnud püsivalt 36 kraadi ringis ja öösel veidi üle kahekümne kraadi. Otsese päikese käes olen olnud minimaalselt. Tavaliselt viibin ruumis/autos või siis lihtsalt varjus - nagu enamus inimesi. Pere ütles mulle, et see kuumus on umbes kahe kuu pärast läinud ja siis läheb jahedamaks.

Pühapäev suurema pere seltsis

Hommikul käisin pesus, avastasin vannituba. Alumisele korrusele minnes tundsin söögilõhnu - hommikuks muna. Ega ma söögilaua taga sõnagi aru ei saanud millest räägiti, aga mõndadest nägudest ja žestidest küll - sain niigi palju kaasa naerda. Pärast seda näitas mu väikevend Paco mulle ükshaaval pooled ome mänguasjad ette, ise nii elevil ja aina jutustas mulle midagi (mina muutkui naeratasin ja vastasin "si"("jah").
Pärastlõunal läksime mu isa (ka Paco) vanemate majja. Tutvusin minu osade tädide-onudega (vist oli 5). Minu isa on õdedest-vendadest vanim ja noorim on minuvanune Regina. Nii palju uusi nägusid jälle.
Kahe noorema õe Regina ja Cristyga rääkisin veidi - oskavad väga head inglise keelt. Cristy tutvustas mulle maja ja siis oli aeg söögilauda minna. Kõigepealt pasta krevettidega, siis pitsat, salatit ja kooki ka veel peale. Ma sõin seal lauas vist kõige vähem aga kõht oli täis nagu oleks jõulud.
Tibake sain seedida kui juba sõitsime tüdrukutega mu kodu poole, et ujukaid haarata. Kui tagasi jõudsime siis oli väljas temperatuur kõrgpunktis - 40 kraadi ligi. Otsustasime Reginaga maja taha basseini minna - päeva parim otsus. Aeg läks kiiresti ja oli juba õhtu ning läksime perega koju tagasi. Pakkisin lõpuks oma asjad kohvritest lahti.
Õhtul sõime veel Mehhiko moodi hamburgereid, kus oli minu jaoks vist liiga palju tšillit.

Jäin haigeks - tšilli andis tunda

Juba esmaspäeva hommikul oli tiba halb olla ning söögiisu läinud. Sõin vaid ühe võileivasuuruse asjanduse (ei jää need söökide nimetused kuidagi meelde) ja rohkem ei tahtnud. Sain tuttavaks oma tädi Silviaga, kes edaspidi aitas meil migratsiooniametis pabereid ajada. Ta käib meil iga päev külas. Samal ajal oli meile külla tulnud ka mu nõbu Paco (jah, veel üks Paco), kes ka meie pere seltsis iga päev aega veedab (ta elab ainult 4 maja kaugusel). Ja veel uusi nägusid - tuli välja, et meil on ka koduabiline.
Kella 10 paiku läksime minu tulevasse koolimajja. Näitasin seal oma näo ette ja täitsin mõned paberid. Sõitsime kesklinna. Migratsiooniametist saime teada, mis kõiksugu dokumente me peame neile esitama. Sel ajal, kui linnas olime, tundsin ennast endiselt halvasti, kuid mitte nii hullult, et perele kurta. Ma arvasin, et ma lihtsalt pole selle kuumusega harjunud. Fun fact: Iga kord kui ma päikese kätte lähen, siis vaevu näen, kuhu kõnnin, sest päike on minu jaoks siin liiga ere (pere jaoks on see naljakas kuidas ma silmi kissitama pean :D)
Sõitsime äärelinna poole. Perel oli vaja äriasju ajada ja ma heameelega sõitsin ka kaasa ning uurisin ümbrust.
See on see "jõgi", kus vett ei ole
Kella 14 paiku hakkas olukord päris allamäge minema - võtsin valuvaigistit ja pere ka juba muretses, kas muga kõik korras. Pärast hommikusööki olin ainult vett joonud, sest muud ei tahtnud. Toit tuli üles ja tšilli ei kõrvetanud mu kõhus enam mõnda aega. Magasin isegi diivanil tunnikese (minu toas parandati konditsioneeri). Oli juba õhtu. Tundsin, et kõhuvalu hakkab tagasi tulema. Jõin topside kaupa vett ja vett. Varsti tulid vanemad koju ja mõtlesid mind lausa arsti juurde viia. See jäi ära, käisime ainult apteegis. Koju tagasi jõudes sõin veidi tarretist, et mitte rohtusid täitsa tühja kõhu peale võtta, ning läksin magama.
Järgmine päev panid pere mu voodirežiimile. Öösel magasin väga hästi - esimene korralik väljapuhkamine. Hommikusöögiks anti ainult tarretist, jogurtit ja puuvilja. Edasi saadeti mind vanemate tuppa (maja kõige jahedam tuba - alla 20 kraadi) telekat vaatama. Vajusin jälle magama tunnikeseks. Päeva jooksul ma eriti telekat ei vaadanudki, vaid lugesin raamatut ja suhtlesin sõpradega. Enesetunne oli igatahes palju parem ja muretsemiseks polnud enam põhjust.

Rahulik kolmapäev

Pärast hommikusööki läksime kesklinna. Migratsiooniametis seekord kaua ei olnud. Saime teada, et mingi dokument on veel puudu. Kui me ühe foori taga seisime, siis märkasin ühe maja katusel klaasikilde. Paco ütles, et see on vana viis, kuidas vargaid eemale hoida.


Lõuna paiku toodi mulle tuppa uus telekas ja hiljem tuli üks mees, kes siis hoolega juhtmeid ühendas. Algul tegi telekas trikke. Lülitas ennast iseenesest välja. Pärast sain teada, et meie tänaval parandatakse midagi ja sellepärast oli ka elekter häiritud.
Õhtul viidi mind õmbleja juurde, kes mult koolivormi seeliku jaoks pikkused võttis.
Perekondlik jalkaõhtu

Neljapäev - pesapalli vaatama

Viimast korda käisime veel migratsiooniametis asju ajamas ja siis läksime mu kooli juurde. Sain omale koolivormi särgi (seeliku ka saan, siis panen pildi). 
Edasi sõitsime suure jalkastaadioni juurde. Imetlesin seal kohaliku jalkatiimi (Santos) karikaid ja saavutusi.
Vanematega
Õhtul läksime perega pesapalli vaatama.
Paco, väikevend, mina
Valgusfoori taga seistes käisid inimesed akende taga mängu jaoks snäkke müümas. 
Ma polnud kunagi varem ühtegi korralikku pesapalli mängu oma silmaga näinud. Mulle väga meeldis. Meie tiim võitis!!
Pildi juures pean igaks juhuks ära mainima, et õlleklaasid sümboliseerivad seal meie võitu mitte meie tegevust.

Väljaku ääres oli maskott, kes inimesi lõbustas. Tantsis, kargas ja publikust muutkui hõigati talle igasugu asju.

Tädi Silvia, mina, nõbu Paco, isa, väikevend ja ema


Kokkuvõttes oli väga vinge õhtu. Sai palju naerda ja meeleolu oli super.

Reede - jalkalahing

Kuna ma Mehhikosse tulin sõnagi hispaania keelt oskamata, siis otsustasin reede hommikul, et tuleb kuskilt otsast pihta hakata. Eestist võtsin ma kaasa Hispaania-Eesti sõnaraamatu, kus on lühiülevaade ka hispaania keele reeglitest. Kui ma nägin seda 3,5 lk pikkust tabelit tegusõnade käänamisest, siis vajus küll suu lahti. Reeglitest parem ei alusta. Võtsin oma väikevennalt paar lasteraamatut ja hakkasin neid sõna-sõna haaval tõlkima - päris hästi tuli välja. Vahepeal tuli ka Paco mulle seltsi ja lasi mul endale raamatust ette lugeda, et hääldust ka õpiksin. Ta seletas mulle ära kõige lihtsama mineviku ja tuleviku moodustamise - oi see oli suur kergendus.
Päev läks kiiresti ja varsti oli käes õhtu. 20:30 paiku lahkusime kodust, et jalkamängu vaatama minna - meie jalkatiim (Santos) vs America (tiim Mexico Cityst).  Publik oli suur - 47 000 inimest. Meie saime vaadata mängu rõdu pealt, kus oli mugavad nahkistmed ja hea vaade. 
Mäng oli vaid umbes 10 minutit kestund, kui anti välja esimene punane kaart - kahjuks meie võistkonna mängijale. Santose treener sai väga vihaseks ja ütles midagi kohtunikule. Selle peale saadeti treener platsilt minema ja tiim pidi ilma temata lõpuni mängima. Järgmisel päeval sain teada, et Santos jäi oma peatreenerist täitsa ilma pärast seda mängu (pole kindel kas vallandati või lahkus ise). Pärast seda ei läinud mäng väga hästi ning lõpuks Santos kaotas 0-2. Mäng oli igatahes põnev ja mul oli suurepärane õhtu. Koju jõudsime alles pärast keskööd.





Ettevalmistused kooliks

Laupäeval ärkasin ma kell 10. Viisin kõik oma riided pessu ja sõin hommikust. Kell 12 skypesin ma oma Eesti perega üle kahe tunni. Algul oli kaamerapilt halb, kuid varsti see paranes ning tegin neile ka väikse tuuri maja peal. Veidi naljakas oli algul mõelda, et mul oli keskpäev ja vägaväga palav ning nemad samal ajal istusid tekid ümber õues ja hakkas juba pimedaks minema. 
Pärastlõunal käisime kesklinnas. Seekord oli vaja sealt mulle kooliasju osta. Pidime ka ühe õpiku ostma, aga me ei leidnud seda ja otsustasime mõni teine päev raamatukogust küsima minna. Muu vajaliku saime kätte.

Viimane puhkepäev enne kooli algust

Lõuna paiku läksime mu Pacoga tänavate peale. Ma täpselt ei saanudki alguses aru, et kuhu me nüüd lähme (nagu tavaliselt). Kahe bloki kaugusel on üks linna peatänavatest. Alla kilomeetripikkune teelõik sellest tänavast on autodele suletud. Seal oli palju inimesi, kes jalutasid oma koeraga. Seal oli igasuguseid asju: rulluiskude ja jalgrataste rent, batuudid, jalgratta põhimõttel liikuvad sõidukid, rulavendade kambad jne. Me käisime ühes muuseumis, kus olid maalid. Me Pacoga arutasime pea igat maali, et mis see võiks tähendada ja mis mida sümboliseerib. Järgmisena tahtsime minna rentida seda sõidukit, mis jalgratta põhimõttel töötab. Hetkel olid kõik väljarenditud ning pidime 20 minuti pärast tagasi minema. Kuna õues oli nii palav, siis me läksime seal kohe kõrval olevasse McDonaldsisse ja võtsime jäätised. Seal oli nii hea jahe õhk.

Saime omale roosa sõiduki (jeee). Ja siis muutkui väntasime. See oli niii lõbus, ma ainult naersin.


Pärast sõitu läksime jälle mäkki ja ostsime Spritet, et maha jahtuda.
Kella kahe paiku sõitsime jälle mu vanavanemate juurde. Pean siin ära mainima, et neid me külastame igal pühapäeval. 
Bassein oli must, seega ujuma seekord minna ei saanud. Kõht mul ka väga tühi ei olnud ja Regina kutsus mind endaga kaasa kinno. Läksime. Sain tuttavaks tema ühe sõbrannaga, kes oli väga sõbralik. Käisime vaatamas filmi "Hot pursuit". Film oli inglise keeles ja all olid hispaaniakeelsed subtiitrid - sain jälle paar uut sõna teada. Popkorn oli suurepärane ja kinosaal oli jahe - oli tunne nagu oleks Eestis kinos.
Pärast kino sõitsime lähimasse Starbucksi ja võtsime külmad joogid. Olen vaid paar korda Starbucksis nüüd käinud ja ma juba olen selle suur fänn.
Koju jõudsin 19:30. Õpetasin Pacole Eesti keelt. Minu jaoks oli see juba naljakas. 
Nädala algul küsisid Paco ja mu ema, et kuidas eesti keeles küsida "Mis su nimi on?". Mina polnud seda kunagi tähele pannud, aga nende jaoks oli see nii naljakas, et "nimi on" kõlab nagu "minion". Ja siis nad ütlesidki koguaeg "Mis su minion?"
Siin on tavaline see, et tänavatel kõnnib keegi oma käruga ja müüb midagi. Kaugelt on juba kuulda müüja hõikeid kui ta tuleb. Pühapäeva õhtul oli selleks maisimüüja. Esimene kord kui ma maisi ostin siin, siis ma ei teadnud, mis kastmeid võtta ja mida mitte ning pärast oli vaevaline seda kastmete segu ära süüa. Nüüd võtsin ainult või, soola ja sidruniga. Oi see oli imemaitsev.
Otsast juba närisin

Järgmises postituses räägin oma esimestest koolipäevadest!

Tervitan!

reede, 14. august 2015

Esimesed sammud Mehhiko pinnal


Viimased minutid Eesti pinnal ja 6:25 lennuk tõusiski õhku. Eestimaa on imeilus sealt kõrgelt vaadates (mitte et maa pealt vaadates poleks).
Imeline Eestimaa


 

Hakkasime üle mere jõudma


Esimene lend kestis 2,5 h ja läks väga kiiresti. Ma sain akna all istuda ja aknast imelist vaadet nautida. Esimese lennu ajal ei maganud ma üldse ehk olin 24 h järjest juba üleval olnud. Lennuk jõudis Frankfurti oodatust 15 minutit varem. Meie värav oli aga hõivatud, seega lennujaama sisse jõudsime ikka plaanitud ajal.




Frankfurt (Saksamaa)

Järgmise lennuni oli palju aega. Leidsime meile kolmele väikse laua, kuhu taha istuda ja sõime veidi. Aeg venis. Väravate avamiseni ei olnud enam kaua aega. Kõlaritest hüüti ikka vahepeal inimesi, kes peavad mingitel põhjustel väravate juurde varem minema. Ühel hetkel kuulsin ma tuttavat nime, kuid see kõlas ikkagi võõralt ja ma ei pööranud sellele tähelepanu. Minuti pärast kuulsin ma seda jälle - mind kutsuti värava juurde. Olime kõik üllatunud. Panin oma asjad ruttu kokku ja otsisin mõnda töötajat. Mind saadeti ühe inimese juurest teise juurde. Naine, kelle juurde ma siis lõpuks jõudsin, hakkas mind küsitlema: Mitu pagasit mul on? Kes need pagasid pakkis? Kas ma olen kindel? Kas keegi andis mulle midagi kahtlast kaasa? Kas mul on relvi? Kas mul terariista sarnaseid asju? Mis on minu reisi eesmärk? jnejne. Algul ma ehmusin ära, aga siis sain aru, et need tüüpilised küsimused. Ma lõpuks ei saanudki hästi aru, miks mind teiste seast kõrvale kutsuti, aga kõik oli korras.
Istusime lennukis juba tükk aega, kui meile anti teada, et lend väljub hiljem. Mõne aja pärast tuli uus teade, et lennukil on midagi seoses kütusega vaja parandada ja läheb veel 20 minutit. Aina istusime ja ootasime seal lennukis. Lõpuks väljus lennuk alles 1,5 h hiljem kui oleks pidanud. Lendasime veidi üle 8 tunni, millest magasin 3-4 tundi. Vahepeal pakuti ka süüa ja juua. Iga reisija eesistme seljal olid ka ekraanid, kust sai vaadata filme, TV-seriaale, multikaid, mängida ja kuulata muusikat. Lennu lõpu poole hakkas veidi halb ja maha minnes oli selline tunne, et rohkem küll sinna lennuki peale ronida ei taha.


USA kohal


Newarki lennujaamas (USA)

Ka järgmises lennujaamas oleks pidanud meil olema 3,5 h aega, aga kuna lend hilines, siis oli seda tunduvalt vähem. Algul seisime peaaegu tund aega lõputus järjekorras, kus kontrolliti viisat ja võeti sõrmejälgi. Seal töötaja küsis samuti, et mis minu reisi eesmärk Mehhikosse on. Ma vastasin uhkelt, et ma olen Mehhikos vahetusõpilane. Tema selle peale ainult muigas ja ütles : "Good luck with that!" Mina olen igatahes oma riigivalikuga väga rahul ja ei teinud välja. Pärast seda läksime me oma pagasit võtma, sest USA-s kontrolliti kõik pagas üle. Ma pidin seal oma banaanist ja õunadest loobuma. Õnneks olin ma juba umbes pooled ära söönud selleks ajaks. Ruttasime edasi, et oma pagas uuesti ära anda. See läks ruttu. Pagasi saime antud, siis oli lennuni jäänud 58 minutit - tol hetkel tundus, et aega on. Kui me check-ini järjekorda läksime, siis Laura ja Kristiina lasti sinna lühemasse järjekorda aga mind saadeti kuhugi teise ritta. Juba teine lennujaam, kas ma tõesti näen kahtlane välja või midagi? Järjekord, kuhu mina läksin oli tunduvalt pikem. Teised olid check-ini ammu läbinud, kui ma ka lõpuks nendeni jõudsin. Kiirustasime värava poole, sest aega ei olnud enam üldse palju. Lennukisse jõudsime 10 min enne seda, kui see pidi väljuma. Üllatus-üllatus - ka sellel lennukil oli miskit viga ja me väljusime palju hiljem.
Sellel lennul oli juba kuda palju rohkem hispaania keelt.
Lend kestis 5,5 h, millest umbes 2 h sain magada. Ma ei ole kindel, kas seal lennukil süüa anti. Võibolla ma just nendel aegadel magasin kui süüa jagati.
Õues oli pime ja me hakkasime Mexico Citysse jõudma. Niiii ilus vaade oli. Kõikjal olid tuled ja see linn tundus lõpmatu. Lendasime ja lendasime ja ümberringi oli ikka tuledemeri. Eriti ilus oli siis kui oli künkaline maa.


Mexico City lennujaam

Lennuk jõudis kohale tund aega planeeritust hiljem. Kohaliku aja järgi oli kell 23 (Eestis kell 7 hommikul). Olin 48 tunni jooksul umbes 5-6 tundi maganud. 
Lennujaamas pidime jälle kuskile järjekorda võtma. Ma olin meist kolmest esimene, kes dokumentide kontrolli jõudis, ja viimane, kes sealt tuli. Ma pidin mingi paberi uuesti täitma. Oeh. Küll minuga oli jamamist. 
Võtsime oma pagasi ja liikusime edasi. Paar minutit enne pagasikontrollist väljumist helistati mulle YFU Eestist, et kas me ikka ilusti kohale jõudsime ja YFU Mehhiko pole meid leidnud (pidime juba rohkem kui tund aega tagasi kohal olema). Seletasin, et meie lend hilines ja kõik on korras. Lennujaama oli meile vastu tulnud Paula YFU Mehhikost.

Mehhiko pinnal

Saime teada, et me oleme ainukesed vahetusõpilased, kes tol päeval tulid (ülejäänud tulid järgmisel päeval). Mahutasime ennast Paula autosse ja sõitsime hotelli. Sinna tuli ka üks sakslasest vahetusõpilane, kelle vahetusaasta oli kohe läbi saamas ja ta lendas järgmisel päeval koju. Hotelli jõudsime poole ühe paiku. Hiljemalt hommikul kell 10 pidime olema alumisel korrusel, et hommikusööki saada. Päris välja puhatud veel ei saanud.
Hommikusöögiks võtsime purustatud mune peekoniga. Sinna kõrvale veel mahla ja kohvi. Kelnerid olid väga sõbralikud. Saime söödud ja laualt korjati nõud. Ootasime arvet. 15 min. Ootasime veel. Hakkas juba veidi imelik nagu kelner oleks meid unustanud, sest teistele ta oli arve juba viinud. Lõpuks olime juba pool tundi arvet oodanud ja siis küsisime ise. Saime lõpuks minema, huuh, kõik läks hästi.
Varsti tuli Paula meile järgi ja jõudsime lennujaama enne kella 13.


Lõputud tunnid lennujaamas

Esimese tunni käisime poodides ja vaatasime ringi. Paula samal ajal ootas vahetusõpilast Argentiinast. Kuna me samal ajal pidime oma käsipagasit kaasas kandma sius väsisime ruttu. Ootasime kuni 15ni kui Paula tuli meie juurde ja ütles et me lähme nüüd teise terminali. Seleks läksime lennujaamast välja ja bussi peale. Ma kella ei vaadanud aga arvan et sõitsime teise terminali 10 minutit. Seal oli meil jälle vaba aeg - 1,5 h. Olime väsinud ja istusime lihtsalt ühe laua taha. Ma ostsin omale Subwayst veidi süüa ja nautisin head wifit. 
Kui kell sai 18 siis läksime kogunemispunkti ja hakkasime uusi vahetusõpilasi ootama - meiega koos kokku 20. Olime lennujaamas pea 23ni. Kõik vahetusõpilased olid kohale jõudnud ja oli näha palju väsinud nägusid. Buss sõitis hotelli umbes 1,5 h. Selle aja sees oli ka väike uinak. Hotelli ees jagati meid kahe kaupa tubadesse ja saime magama minna.


Hotelli tagaõu





Aasta alguse seminar

Hotellitoas sain laiutada suures-laias voodis. Meie akna taga oli suur terass (meie toast sinna otse ei saanud). 
Vaade meie aknast
Esimesel päeval oli hommikusöök 8:30. Sai valida erinevate toitude vahel. Vürtsikat toitu seal väga palju ei olnud, aga mõni kaste pani keele küll õhetama. 
Esimene hommikusöök

Seminar kestis kolm päeva. Seal valmistati meid ette Mehhiko kultuuriks. Arutasime kultuurišokist, sotsiaalmeediast, kultuuride erinevustest ja paljust muust. 
Vahepeal korraldati meile veidi mänge. Oli viis erinevat punkti, mis pidime läbima: sõõrikute söömine nööri küljest, teatejooks (kahe inimese jalad kokkuseotud), õhupallide katkihüppamine, suuga jahu seest nätsude otsimine ja viimane (minu lemmik) - basseini põhjast peesode võidu peale otsimine. 

Ühel päeval anti meile ka ülesanne minna linnapeale (igal grupil oli ka üks YFU vabatahtlikust saatja, et ära ei eksiks). Pidime uurime tänavaid ja turgu ning vastama sellega seoses küsimustele. Iga grupp pidi tegema ka kohalikus rongijaamas pildi.
Argentiina - Saksamaa - Eesti - Soome
Üheks ülesandeks oli 3 eseme/söögi ostmine. Meie grupp ostis suhkruvati, küünla ja ühed pannkoogimaitselised pulgad (väga maitsvad).
Vaade linnale hotelli kõrgeimalt korruselt

Viimasel õhtul said kõik veidi oma kultuuri tutvustada ja mõnda oma riigi tantsu teistele esitada. Meie (Eesti tüdrukud) tegime kaera-jaani. Kui kõik tantsud olid esitatud, siis läksime õue ja mängisime piñatat. Võtsime ritta ja korda-mööda seoti inimestel silmad kinni ning anti kurikas kätte. Igaüks tegi keerutas ennast viis korda, et oleks naljakam. Eesmärk oli puruks lüüa nööri otsas rippuv suur täheke, mis liikus. Kui täheke läks puruks, siis sealt kukkus välja palju maiustusi ning kõik jooksid neid võtma. Järjekorras viimased kahjuks mängida ei saanud, aga mina sain selle ära proovida. Ja siis järgmisel hetkel oli ootamatult platsis mariachi.

;">Mariachi

Kõik hakkasid tantsima ja meeleolu oli väga super. Hirmasasti oleks tahtnud sellest video/pildi teha, aga telefoni oli tuppa jätnud. Kell oli küll juba 22 paiku, kuid õues oli ikkagi väga soe ja tantsides hakkas väga ruttu palav. See oli suurepärane punkt sellele päevale.



Minek perre

Laupäeval olime hotellis kuni lõunasöögini (kell 13). Enne minekut tegime ka grupifotod.

Kui pildid tehtud, siis sõitsime tagasi Mexico City lennujaama, et peredesse minna.
Sõit-sõit linna..









Kolm inimest läksid bussiga, 17 lennukiga. Andsime oma pagasi ära ja enne terminaliminekut oli veidi aega poodides ringi käia ja süüa. 

Ummistasime eskalaatori

Pidin jälle päris kaua ootama, sest mu lennuk läks 21:35 ja ma olin vist vahetusõpilastest viimane, kes lahkus. See lend hilines ka kuskil pool tundi, aga lennujaamas läks ruttu. Sain kiiresti haarata oma pagasi ja uksed polnud veel täiesti lahti läinud, kui nägin oma pere juba lehvitamas. Nad olid väga rõõmsad ja mu väikevend oli väga elevil. Sõitsime koju. Kuna oli südaöö, siis läksime kohe magama.
Enne magamaminekut käisin veel hambaid pesemas. Oi, kus ma ehmusin seal. Järsku jooksis üle vannitoapõranda suur putukas. Karjuma ma ei hakkanud, aga keksisin ja hüppasin kohapeal hirmust. Pärast seda ma seal putukaid näinud ei ole - ju siis hirmutasin ta ära.




Selle postitusega oli mul suur probleem. Ühel hetkel oli tekst teistsugune ja ei saanud seda enam tagasi muuta ning kirjutasin teistsuguse tekstiga postituse lõpuni. Olin juba postituse avalikuks pannud, kui mõtlesin, et nii ikka ei saa. Leidsin koha kust sain selle postituse HTML koodi, kasutasin oma programmeerimisoskusi ning võtsin selle käsitsi igalt tekstilõigult maha. Olin kohe uhke enda üle, et hakkama sain. :D


Järgmises postituses rohkem minu tegevustest peres ja sellest kuidas ma juba teisel päeval haigeks jäin.

Tervitan kõiki!

reede, 7. august 2015

Viimased seiklused Eestis

Hei!

Olen nüüd juba 2 päeva Mehhikos olnud. Ei suuda ikka veel uskuda! Praegu kirjutan veel oma viimastest tegemistest Eestis. Aga ei lähe enam kaua, kui kuulete ka mu muljetest Mehhiko kohta!

Probleemid viisaga

Plaanis oli minna Helsingisse viisat tegema 24. juulil. Sain saatkonda varakult aja kirja pandud ja sõidupiletid ostetud. Kui viisa taotlemiseks vajalikud dokumendid kätte sain, siis tahtsin need saatkonnale ette ära saata, et nad saaksid üle kontrollida. Tuli välja, et ühel dokumendil oli kirjutatud vale passi number ning ma pidin selle dokumendi uuesti Mehhikolt saama. Andsime kohe sellest YFU Eestile teada ning nemad võtsid kohe ühendust YFU Mehhikoga. Saatkonda minemiseni oli jäänud vaid paar päeva ning vastust ei tulnud.
Jõudis kätte päev kui pidin saatkonda minema. Ma olin neile juba päev enne teatanud, et ma võibolla tulla ei saa. Saatsin hommikul kell 6 saatkonda meili, et kuna seda dokumenti pole tulnud, siis eks ma tulen järgmine nädal.
Ma ise olin sel ajal Soomes oma tädi juures ja lendasin hommikul vara lennukiga Helsingisse. Kuna saatkonda asja ei olnud siis läksin esimese võimaliku laeva peale Tallinna poole. Olin juba pool tundi laevaga sõitnud kui nägin, et saatkond oli mulle meili saatnud. Sealt öeldi, et ma ikka läheks sel päeval sinna, et nad annavad mulle viisa ja selle ühe dokumendiga saab kõik korda. Siis oli juba hilja. Leppisin uue aja esmaspäevaks.
Esmaspäeval läksin Helsingisse koos perega. Saatkonnas sai asjad kõik korda ning meil oli palju vaba aega tagasisõiduni. Läksime kõik koos Serenasse ujuma. Ilm polnud just eriti hea, kuid atraktsioonid õues tundusid nii lahedad, et pidime ju ära katsetama. Päev hiljem andis tunda kui tuli nohu ja olin külmetada saanud.

Nädal lennuni

Viimane nädal Eestis läks väga kiiresti. Käisin igaks-juhuks enne ärasõitu hambaarsti juures kontrollis ning sain viimased vaktsiinisüstid. 4 päeva enne äralendu sain ka autojuhiload kätte.
Ühel päeval käisid mul ka paar klassikaaslast ja sõpra külas. Osasid neist nägin ma sel aastal viimast korda, aga mõnega saab ehk skype-da veel. Päris kurb oli kui nad tagasi kodu poole sõitma hakkasid.
Viimane päev enne äralendu toimus suurem asjade pakkimine. Kuigi olin endiselt veidi tõbine, käisin koos perega viimastel jooksuvõistlustel Pannjärvel. Pakkisin oma asju kuni öösel poole kaheni. Ja kell 2 öösel pidime juba autosse istuma ja Tallinna poole sõitma, sest 4:20 pidime lennujaamas olema. Autos ma magada ei saanud, kuid aeg läks ruttu, sest olin omades mõtetes. Jõudsime lennujaama täpselt õigel ajal. YFU vabatahtlikud rääkisid meile lennust ja mis meid ees ootab. Andsime oma pagasi ära ja oli aeg perega hüvasti jätta. Päris raske oli perega hüvasti jätta, aga pärast check-ini läbimist tuli hakata orienteeruma ning saime mõtted mujale. Käisin veel viimast korda netis ja jätsin sõpradega hüvasti.
Kristiina, mina ja Laura - tulevased mehhiklased

Pärast seda on meil väga-väga tihe graafik olnud ja kui ka on vaba aega, et blogisse kirjutada, siis tavaliselt puudub internet. Ma loodan, et kui perre jõuan, siis saan paremini kirjutada.
Ma järgmises postituses räägin, mis kõik lennujaamades juhtus (kuidas ma oma nime ära tundsin, kui keegi mind lennujaama kõlaritest kutsus), saabumisest Mehhikosse, magamatusest ja meie aasta alguse seminarist (mis kestab veel 3 päeva).
Kui ma rohkem aega leian ja internet kiirem on siis panen rohkem pilte üles ja ka mõne video.

Tervitusi Mehhikost!