Teisipäev, 29. september 2015

Testide nädal

14. septembrist hakkas meie klassil eksamite (Eesti mõistes testide/kontorolltööde) nädal. Mina sain sellest teada paar päeva, kui juhuslikult küsisin, mis see tabel seal klassi seina peal tähendab - seal oli kirjas mis päeval on mis töö. Kuna teisipäeva oli koolist vaba päev, siis üks eksamipäev nihkus ka järgmisse nädalasse.


Esmaspäeval olid filosoofia ja gastronoomia testid. Filosoofia oli kolmas tund. Võtsin kotist oma sõnaraamatu lauale ja pastaka kätte ja vaatasin kuidas õpetaja töid jagab. Kusjuures see oli esimene kord kui mul tuli klassis tunne nagu oleks Eestis, sest ma polnud varem nii sirgeid pingiridu näinud (pärast seda tundi oli jälle "mehhikolik" vaatepilt). Ega ma sellest testist aru ei saanud ja see oli rohkem "Üki, kaki, kommi, nommi..". Natuke sai ikka tagumise naabri pealt ka piilutud ja tühjana ma lehte tagasi ei andnud.
Gastronoomia tunnid olid viimased. Kõigil oli nii kiire ja jooksid köögis ringi. Pakkusin mitu korda abi, aga kõik olid väga hõivatud. Keegi ei pannud tähele kui ma vahepeal 40 minutiks tunnist kadusin. Tahtsin puhvetist vett osta ja siis jäin ühtede õpilastega koridoris jutustama. Meie grupp tegi hakkliha pähklite, rosinate ja muu sellise kraamiga ning magustoiduks imemaitsvat küpsisetorti.Minu jaoks oli üllatus see, et sellele hakklihale pandi vahukoort peale. Pole seda varem näinud, kuid neile väga meeldis.

Teisipäeval pidi meil kolm testi olema: geograafia, kirjandus ja matemaatika. Geograafias tuli välja, et õpetaja testi ei tee, vaid peame neljapäevaks mingi projekti esitama. Meie rühma teemaks oli Maa pöörlemine.
Järgmisena oli matemaatika test. Kui ma õigesti mäletan, siis küsimusi oli kokku 8. Nendest sain ma neljast aru. Ja kolme oskasin lahendada... Ei läinud väga hästi. Veidi püüdsin teha neid, millest ma aru ei saanud, aga mitte edukalt (vähemalt üritasin). 
Nüüd tagant järgi mõeldes ma ei mäletagi, mis selle kirjandusega oli. Üldse ei mäleta seda tundi. Ju siis see jäi ära. Ma ei tea mille peale meil oleks pidanud seal aines üldse test olema kui meil siiamaani pooled tunnid ära jäänud.
Pärast tunde läksin klassiõe Jaqueline poole. Esimese asjana pandi kohe söögilaua taha. Läksime tüdrukute tuppa. Jaqueline õde Christina pommitas mind küsimustega Eesti kohta ja mul oli väga hea meel talle jutustada. Arutasime tüdrukutega igasugustel teemadel kuni jutt läks filmide peale ning tuli mõte miskit telekast vaadata. Et ikka korralik filmivaatamine oleks, siis käisime poes ja ostsime krõpsu. Tüdrukud vaatasid oma vooditest ja mina olin põrandal kott-toolis (seal oli jahedam). Varsti tegin silmad lahti ja avastasin, et olin magama jäänud. Süda oli kohe rahulikum kui nägin, et ka Jaqueline oli ka ära vajunud. Puhkama ju peab :D Koju jõudsin lõpuks 21:00.
Maja oli tühi. Mehhikos tähistati ju iseseisvuspäeva. Vanemad olid keskväljakule läinud ja ka nõbu oli kohe lahkumas (klubisse).
Mõtlesin, et nii ikka ei saa, et on iseseisvuspäev ja ma istun üksi kodus - EI. Võtsin oma telefoni ja kirjutasin järjest klassikaaslastele (pärast ise imestasin, et julgesin). "Ma kahjuks ei saa tulla", "Ma olen vanavanemate juures.", "Mul vanemad ei luba" jne. Aina tulid eitavad vastused. Hakkasin juba kurvaks muutuma. Kirjutasin siis veel ühele klassivennale - Baltale. Ta ei vastanud. Jätsin telefoni sinnapaika ja läksin nõbu tuppa. Ta oli just pesust tulnud ja valis omale riideid, et kluppi minna. Ta üldse ei suutnud, mida selga panna ja siis ta küsis mult aina nõu. Ta kombineeris erinevaid riideid ja siis ma tegin pildi ja siis vaatasime, milline on parem. Ma pole teda varem nii palju riideid valimas näinud - ju siis oli suur pidu, kus ta läks. Ühel hetkel vaatasin oma telefoni ja vaatasin, et klassivend oli vastanud. Tal oli kuskil soolaleivapeol ja kutsus ka mind sinna. Enne minekut vaatasin rõdult ilutulestikku - väga uhke oli.
Pool teed sõitsin nõbuga samas taksos ja siis üksi edasi. Ma olin enda üle väga uhke, sest ma sain kõigest aru, mis taksojuht mulle ütles ning oskasin vastata. Seekord ei olnud mul ainult "jah" ja "ei" vastused, vaid seletasin talle kuidas ülikoolis võrkpalli mängimas käin, kuidas mulle Torreon meeldib ja mis ma siin teinud olen. Ma olin nii tubli.
Soolaleivapidu oli suur. Sain ka maja peal tiiru teha - sellist maja tahaks endalegi. Seal oli nii palju ruumi ja igal toal oli oma vannituba ja ruum riiete/asjade jaoks. Õhtu oli väga lõbus ja mul oli nii hea meel, et ma julguse kokku võtsin ja klassikaaslastele kirjutasin. Koju jõudsin 2 öösel.

Kolmapäev oli vaba päev. Unustasin äratuskella helisema panna ja magasin täitsa lõunani välja. Kella 14-ks pidin klassivenna juurde minema, sest neljapäevaks oli vaja ju geograafia projekt teha. Mina jõudsin kohale täpselt 14:00 ja olin esimene. Oleks ma siis teadnud, et see oli mõeldud kell 14 Mehhiko ajaarvamise järgi. Ehk järgmine tuli alles veidi enne kolme ja viimane kella 17 paiku. Esimesed kolm tundi me jutustasime ja sõime tellitud pitsat. V
Meid oli kokku 8. Pooled tegid Powerpointi esitlust ja minu grupp meisterdas maakera. Küll sellega oli alles tegemist. Tulemus polnud väga hea ja klassivend otsustas. et võtab tavalise gloobuse selle asemel kaasa. Huvitav on see, et ma olin esimene, kes sinna kohale jõudis, ja ka viimane, kes lahkus. Jõudsin koju 21 paiku ja olin nii väsinud.

Kohe esimesel tunnil neljapäeval oli füüsika test. Jällegi oli nii, et pooltest küsimustest aru ei saanud, kuid tegin nii palju kui oskasin. Samal päeval pidi ka ajaloo töö olema, kuid see jäi ära ning selle asemel pidime Powerpointi esitlust tegema. Uurimismeetodite test oli jälle rohkem bingo moodi. Ka seekord oli abiks klassikaaslane selja taga :D
Õhtul jutustasin Kristiinaga, kes on ka Eestist tulnud vahetusõpilaseks Mehhikosse. Elame Mehhiko eri otstes ning kui võrdlema hakata, siis on elu meil ikka päris erinev. Tegin taga ka Skype kõne ning rääkisime, mis vahepeal juhtunud on. Õhtu läks väga kiiresti. Õppisin veidi veel hispaania keelt ning siis veetsin aega oma telekat vaadates.
Lõunane magustoit - need värvilised on tarretise tükid - see oli niii maitsev


Selle nädala viimane koolipäev läks väga kiiresti. Pärast tundide lõppu läksin Dianaga Jaqueline poole. Sõime, jutustasime, pikutasime - nagu ikka. Kella 18 paiku läksime kaubamajja. Tüdrukud avaldasid soovi kinno minna ja ega mul selle vastu miskit ei olnud. Vaatasime filmi "Everest". Seekord ei läinud me vaatama seda inglise keeles vaid hispaania keeles. Algul oli küll veidi kahtlev, et ma ei saa ju aru nii. Aga filmi vaadates mõistsin, et see keel polnudki nii tähtis ja sain enamusest ikka aru. Film mulle isiklikult väga peale ei läinud ja ootasin midagi põnevamat.
Pärast kino ostsime omale Sturbucksid

Diana, mina ja Jaqueline

Kaubamaja ees ootasime transporti järele. Diana sõitis koju ja mina sõitsin Jaqueline poole - jäin sinna ööseks. Koju jõudsin järgmise päeva lõunaks.
Sain pesus käidud ja lõuna söödud kui tuli jälle sättima hakkata. Õhtul oli minek Baltaga lõbustusparki. Seal kohtasime ka palju klassikaaslasi. Lõbustuspargis vaatasime ka ühte esinemist, kus hulk mehi mängisid kitarri ja laulsid - päris huvitav oli. Mitmeid kordi mängisime auhindade peale mänge. Mõned korrad ebaõnnestusime ikka jubedalt ja mõned olid väga napikad, kuid lõpuks ei suutnud me ühtegi auhinda võita..

Pühapäeval oli mul ausalt öeldes väga igav. See igavus hakkas mulle vist pähe, sest ma võtsin oma bioloogia vihiku lahti ja tuupisin seda (Eestis oli bioloogia aine, mida ma üldse õppida ei tahtnud). Õpetaja oli testiks andnud kordamisküsimused. Tõlkisin need ja vastasin inglise keeles. Selleks kulus mul 4 A4 lehekülge. Kordasin veel üle ja olin enda üle väga uhke.

Et õppimine paremini edeneks

Bioloogia tunnid olid kohe esimesed. Sain töö kätte ja polnud kordagi vaja sõnaraamatut kasutada - sain kõikidest küsimustest aru ja oskasin ka kõigele vastata. Töö tegemiseks oli aega 1 h ja 20 minutit ja mina andsin töö ära viimasel hetkel. See oli ainuke töö mille jaoks ma korralikult olin õppinud ja kohe hakkasin tulemusi ootama. Järgmine tund oli alles reedel ning sain terve nädal testile mõelda.
Inglise keele test oli küll kerge. Tegin oma ülesanded kähku ära ja siis aitasin ka teistel teha. See oli viimane test mis ma tegema pidin.

Süsteem on siin koolis selline, et aine läbimiseks pead saama vähemalt 70%. Sada protsenti on ära jagatud õpetajatel erinevalt. Nt. 40% töö tulemusest, 20% kodutöödest, 10% tunnis kaasategemisest ja 30% projektidest.
Oma tulemuste üle võin uhke olla: ESEM, filosoofia ja uurimismeetodid sain midagi 80% kanti, Inglise keel oli 100%, bioloogia 76%, matemaatika 70%, füüsika 75% ja teiste ainete kohta ma ei ole tulemusi saanud.

Gastronoomia tunnis pandi mind Hannahiga eelrooga tegema. Selleks oli kartulipuder. Sinna sisse läks veel juustu ja mune ja koort ja veel mingeid asju. Tulemus oli suurepärane - meie kausi ümber oli suur rahvamass - kõik tahtsid proovida. Meie grupi põhiroaks oli kana ja magustoiduks järjekordne imemaitsev kook. Igaüks võttis veidi kaasa ja lõpetasin oma portsu kodus.
Pärast kooli olin väga väsinud (arvatavasti sellest bioloogiast) ning tegin lõunauinaku. Õhtul lugesin raamatut "The girl with the dragon tattoo". Algus nõudis kannatust - ei saanud hästi aru, kuid varsti hakkas põnevaks minema ning raske oli pidama saada.



Teisipäeva kirjanduse tunnis ei tulnud jälle õpetaja kohale. Tund oli 15 min peal olnud kui tuli üks koolitöötaja ja jagas kirjanduse teste. See oli ainuke test mida ma kaasa ei pidanud tegema. Seal tuli analüüsida ühte teksti ja ma ei oleks seda teha jõudnud, sest tekst oli juba nii pikk. Istusin sel ajal klassi tagaotsas ja vaatasin kuidas teised ajusid ragistasid.
Õhtul tundsin ennast haigena ning veetsin õhtu voodis pikutades. Kuulasin raadiost muusikat ja lugesin ikka raamatut.

Kolmapäeva hommikul oli enesetunne halb. Ronisin juba autosse, et kooli minna, kui otsustasin ümber, et ikka ei lähe kooli. Läksin arsti juurde, kes vaatas mu suurenenud lümfisõlmed üle ja kirjutas mulle paar rohtu välja + sain ka ühe süsti. Oli aru saada, et ega sel arstil eriti ilusaid välismaa vahetusõpilasi vastuvõtul ei käi. Ta oli nii närvis rääkides, et lausa hääl värises. Kui süsti hakkas tegema, siis mõtlesin küll, et kas ta saab sellega mulle ikka pihta.. Ostsin oma rohud välja (mis on siin odavamad kui Eestis) ja võtsin kohe sisse.
Ülejäänud päev möödus väga aeglaselt ja igavalt. Kui oli magamamineku aeg käes, siis tuli nii palju ideid, mida oleks võinud teha (nt. seda blogipostitust kirjutada).

Kuna kolmapäeval aeg kodus nii venis, siis neljapäeval otsustasin, et lähen kooli, isegi kui olen veidi haige. Kuigi enesetunne ei olnud koolis just kõige parem, siis oli hea meel, et otsustasin sinna ikkagi minna. Erinevalt Eestist meeldib mulle siin väga koolis käia - alati on lõbus.
Pärastlõunal tahtsin minna planetaariumisse, sest seal toimus mingi filmimine ja see tundus megalahe. Terve päev olin seda oodanud. Kui aga aeg kätte jõudis, siis hüppas transport alt ning ma ei saanudki minna. Puhkasin õhtul.

Reedel kestsid kõigil tunnid vaid 13-ni, sest õhtul oli koolis mingi üritus. Meie klassist olid kooli tulnud vaid umbes pooled ja üheski tunnis me väga ei õppinud. Inglise keele tundides käidi võrkpalli mängimas ja ülejäänud vaatasid klassis filmi. Reedese päeva tipphetk oli aga see kui ma lõpuks oma bioloogiatesti tagasi sain ja seda suurepärast tulemust nägin. Testi tegin 97% õigesti. Juhuu.
Kella 18 viis mu nõbu mind kaubamajja, kus sain klassivennaga kokku. Olime mitu korda üritanud kokkuleppele jõuda, mis filmi vaadata, kuid erinevatel põhjustel ei sobinud filmid kohe üldse. Kohapeal leidsime tõesti ainult ühe sobiva filmiseansi, aga see oli alles 21:45. Eks me siis ootasime. Kohtasime kaubamaja peal ka klassivendi ja mõnda sõpra. Kuna ma polnud lõunast saati miskit söönud, siis ostsin omale Subwayst (minu lemmik) päeva-subi (tol päeval oli selleks kana oma). See oli niii maitsev.
Film mida vaatama läksime oli "The Gift" - päris hea film oli. Kuna klassivennal läks septembri algul telefon katki, siis on tal alati probleem, et ei saa vanemaid järgi kutsuda. Seekord ta läks kellegi tundmatu käest küsima (kes tundus sõbralikum) ja tuli välja, et see oli Santosega (meie linna jalkatiim) seotud. Klassivend oli kohe nii vaimustuses, et oleks tahtnud kohe pilti teha.

Suhteliselt rahulik laupäev oli. Lõunal skypesin üle pika aja oma Eesti perega - tundsin näod ilusti ära ikka. Mulle ei jõua ikka hästi kohale, kuidas Eestis on ilmad juba jahedad ja inimesed haigestuvad külma tõttu. Minul on siin ikka täiega suvi ja ei mõtlegi, et üldjuhul septembrikuus lühikeste pükstega pole õues ringi jooksnud. Keskmine temperatuur on siin mõne kraadi võrra langenud, kuid endiselt pole ma kordagi pidanud pusa kapist välja võtma.
Õhtupooliku veetsin oma väikevenna seltsis. Lugesime raamatuid, mängisime ja ta aina jutustas mulle. Väikevend tegi ka hispaania keele tunni mulle, õpetas täishäälikuid :D



Pühapäeva veetsin kuni 14-ni üksinda kodus. Panin muusika käima ja tegin veidi trenni. Kui mul on juba niisama pikutades palav, siis kujutage ette, kus trenni tegemine siin ikka higistama paneb :D Igatahes sain oma võimlemise tehtud ja jutustasin pikalt oma Eesti sõpradega. Siin kaugel olles saab ikka aru, kes seal kodumaal need kallimad inimesed olid ning siiani mind toetavad.
Kell 16 istusin autosse ja nõbu sõidutas mu planetaariumisse, kus mind ootasid klassikaaslased Diana ja Balta. Maja pealt leiti kõige paremini inglise keelt valdav "giid" mulle. Alustuseks näidati mulle füüsikakatseid ja sain ise ka veidi katsetada. Edasi rääkisime asteroididest, planeedisüsteemist, galaktikatest ja kuidas üldse Maa on välja arenenud selliseks nagu ta praegu on. Imelisel kombel sain ma kõigest aru ja see oli väga põnev. Loodetavasti külastan varsti jälle. Kui ringkäik oli tehtud, siis tegin Diana ja Baltaga veel katseid ja nad seletasid kuidas need töötavad. (Unustasin vist mainida, et nad töötavad seal vabatahtlikena igal nädalavahetusel.) Järgmisena vaatasime ühte õppefilmi planeetidest, millest sain poolenisti aru.
Planetaarium asub ühes suures pargis. Pärast filmivaatamist läksime pargi peale jalutama. Tegime tiiru paadiga, kus tuleb vändata, et edasi liikuda - trenn tehtud. Kui tagasi planetaariumi juurde jõudsime siis nägime juba pikki järjekordi teleskoopide juures. Tol õhtul oli ju kuuvarjutus. Kuna järjekorrad olid nii pikad ja taevas oli veidi pilvine, siis otsustasime kuuvarjutust jälgida oma silmadega. Leidsime pargist veel ühe vaba pingi ja istusime seal umbes tunnikese, siis oli aeg koju minna. Koju jõudes avastasin maja eest kõnniteelt ema ja vanaema. Istusid nad seal toolidega ja vaatasid kuuvarjutust. Eks ma siis võtsin ka tooli ja sättisin ennast nende kõrvale. Nägin selle kuuvarjutuse tipphetke ära. Kuu oli punane ja imeilus. Kaua seda enam nautida ei saanud, sest tuli suur pilv ja varjas meie vaate. Kell oli saamas 22 ja läksime oma tubadesse. Järgmine päev ju koolipäev.


Palju tervist kõigile,
Annika

Teisipäev, 15. september 2015

Lõbustuspark korda kaks!

Nädal oli mul tegus ja postitus tuli ka kiiremini.  Seekord on palju pilte juures! Väga super nädal oli igatahes :)

Esmaspäeval oli tavaline koolipäev. Viimased tunnid olid lõbusad - gastronoomia. Tegime riisi ja lõhet. Lõhe tuli eriti vürtsikas (isegi mehhiklaste endi jaoks). Aga see oli ikkagi nii hea, et ma pidin seda sööma. Pärast jõin pool pudelit vett peale, sest suu nii õhetas. Riisi tegin mina Valeriaga, kes ei räägi sõnagi inglise keelt, aga meil oli väga lõbus hoolimata sellest, et üksteisest palju aru ei saanud.  Koolipäev oli pikk ja lõppes alles 16. Me saime koolist ära alles poole viie paiku sest koristasime klassi järelt kööki ja pakendasime ülejäägid kaasa.
Lahkusin koolist kolme klassiõega ( Hannah, Diana ja Valeria). Sõitsime koos meie klassivenna juurde, et teha ära meie grupi kodused tööd - kaks presentatsiooni. Seal ootas peale klassivenna meid veel Jaqueline ja Argentina. Esimene tund mingit edu ei olnud. Jõime aina vett ja jutustasime.
Siis hakkas töö pihta. Ma palju aru ei saanud, sest mindi üle hispaania keelele. Kuna ma kaasa ei teinud väga, siis ma olin see, kes meeleolu üleval hoidis. Tegin neile vahepeal väikse catwalki ja siis jutustasin neile eesti keeles. See pakkus neile hirmsasti nalja.


Vahepeal käisin klassivennaga ära poes ja tõime krõpsu. Siis oli väike söögipaus. Kell 19 läksid osad ära koju. Neljakesi hakkasime videomänge mängima ja jutustasime. Nii lõbus oli. Mulle tuldi järgi 19:30 ja siis koju.
Pärast seda õhtut tundsin, kuidas sain klassikaaslastega palju lähedasemaks ja tundsime üksteise seltsis palju mugavamalt. Koju minnes olin nägu naerul ja kohe ei teadnud, mis selle suurepärase tujuga peale hakata.


Teisipäeval läks koolipäev ruttu. Pärast tunde tegelesin blogi kirjutamisega ja puhkasin. Õhtul kell 20 lahkusime perega kodust. Sellel kellaajal loojub päike ja siis on võimalik õues viibida, kuigi sooja on ikka umbes 30 kraadi. Läksime seitsmekesi (mina, väikevend, nõbu, vanemad ja mu kaks poolõde) lõbustusparki.


Kohe esimene atraktsioon oli selline kus sai märjaks ehk JUHUU.

Nägu alati naerul

Järgmisena läksime vaaterattale.



Siis tahtis väikevend hirmsasti ühele lastekarusellile. Meie siis kuuekesi seisime karuselli kõrval ja elasime talle kaasa.
Siis läksin oma poolõega ühele karusellile. Alguses olin väga kahtlev, sest see oli nii kiire ja kuulda oli kuidas inimesed karjusid. Mõtlesin siis et mis seal ikka teeme ära kui juba siin oleme. Oi, algus oli rahulik. Siis hakati kiirust lisama...Kui kiirus oli level max siis mul tulid lausa pisarad silmadesse ja naersin sest see oli NIII LAHEE. Siis jäi karusell seisma ja olin kurb, et juba läbi. Aga. Karusell võttis tuurid üles teises suunas ehk nüüd läksime tagurpidi. Ja oi mul jälle olid pisarad silmis. Juba igatsen seda karuselli.

Edasi loopisime korvpalli ja lennutasime kummist konnakesi, et auhindu võita - seekord õnne polnud.
Tundsin toidu lõhnu - jõudsime söögikohtade alale. Ühe toidukoha ees nägime mu onu koos perega. Selle sama toidukoha kasuks otsustasimegi - see oli ühtlasi kõike populaarsem toidukoht seal. Toidukoht oli nii täis, et me pidime veidi ootama, et seal mõni laud vabaneks.

Seal pakuti kana, ainult kana. Kõigil olid täpselt samasugused portsud. Algul toodi lauda karbitäis krõpse, et ootamine kiiremini läheks. Siis toodi joogid. Ja järgmisena praed. Oiii, see oli suur. Igale ühele pool kana.. Ma ei söö isegi jõuludel nii palju. Iga-ühel jäi toitu üle, mis kaasa anti. Hakkasime tagasi väravate poole jalutama. Kõht oli nii hirmus täis, et raske oli kohe liikuda.
Koju jõudsime 23:30. Läksin kohe oma tuppa ja kirjutasin eelmise blogipostituse lõpuni, et see saaks Eesti aja järgi hommikul postitatud. Pärast seda üritasin magama minna, aga sellega olid suured raskused. Ma arvan, et mul oli kõht lihtsalt nii täis, et keha ei saanud veel unne minna,. Igatahes magasin sellel ööl vaid 2 tunni ringi. Hommikul ei teinud vahet.

Koolis hakkavad meil tunnid kell 8, ning ma jõuan tavaliselt enam vähem täpselt. Klassis on siis kõik paremad kohad võetud ja vabad on ainult esimesed pingid. Aga. See on nii armas, kuidas klassikaaslased mulle alati viimases või eelviimses reas kohta hoiavad. Panevad oma koolikoti pingile, et keegi sinna ei istuks ja kui ma tulen siis kaugelt lehvitavad, et nad hoidsin mulle sinna kohta. Suur aitäh neile! Seoses istumisega.. Ma ei tea kas juba mainisin, aga meie klassis on nii, et konditsioneeri taganurgas ja õhk liigub ainult taga - seal on tuul. Ja klassi eesotsas on meeletult palav - seal ma üldse ei suuda istuda.
Kolmapäeval esitasime kahes esimese tunnis (orientatsioon ja filosoofia) meie presentatsioonid. Mina seal klassiees olen rohkem silmailuks - naeratan ja teen näo, et täiega tajun millest jutt käib. Ühel hetkel siis sositatakse. et ma pean mingi lause lugema. Veerin selle välja ja teen suure naeratuse.
Vahepeal on tundides tõsiselt igav. Siis ma loen raamatut, joonistan või meisterdan miskit. Tegin oma klassiõele väikese Eesti lipu. Tema selle peale kukkus ka kohe meisterdama ja tegi mulle Argentiina lipu. Mehhiko lipu jaoks ei olnud tal värve ja siis tegi lipu oma nime järgi (Argentina). See oli nii armas. Klassikaaslased vaatasid seda Eesti lippu ja kordamööda küsisid, et mis lipp see veel on.

Kolmapäeva pärastlõunal oli mu vanematel kiire ning mulle tuli kooli järgi nõbu Paco. See oli minu esimene kord kui jalutasin koolist koju. Kohutavalt palav oli. Koolivorm on ka minu arust natukene halvasti tehtud, sest särgi ja seeliku materjalid ei lase õhku läbi ja nendega nii palav.
Pärastlõunal tegin väikse uinaku, sest olin nii väsinud. Pärast seda mõtlesin telekat vaadata, et oma unest toibuda, kuid sealt ei tulnud seekord miskit head. Otsustasin ära katsetada oma toa raadio. Esimest korda kuu aega tagasi oma tuppa tulin, siis ema kohe andis puldi ja näitas kuidas raadio töötab, kuid ma millegipärast polnud seda siiamaani kasutanud. Panin raadio käima ja kohe tuli head muusikat. viskasin voodisse pikali, uurisin kooliasju ja laulsin omaette. Õhtul tegin hispaania keele õppimise maratoni. Tegin paar harjutust oma telefoni appis (Duolingo) - see on väga hea uue keele õppimiseks. Tegin omale väiksed sildikesed, kus ühel pool on eesti keeles kirjutatud tegusõna ja teisel pool hispaania keeles + pööramine ning üritasin neid harjutada. Mul on hispaania keele jaoks märkmik, kuhu kirjutan igast asju. Seal on mul näiteks väike tähtsamate tegusõnade loend. Otsustasin selle kohe ära katsetada ja kirjutasin sõpradele hispaania keeles. Kergemad asjad õnnestuvad, aga ikka peab palju sõnu tõlkima, et mingit vigast lauset kokku saada. Igatahes oli see hea harjutus ja mul on väga hea meel, et sõbrad on mõistvad ning toetavad ja aitavad mul vigu parandada.

Öösel magasin korralikult oma une täis ja läksin rõõmsalt hommikusööki sööma. Istusin väikevennaga lauataga kui isa tuli ja vehkis mulle midagi ja seletas hispaania keeles. Väikevend tegi suured silmad ja ütles "It's raining" ("Sajab vihma"). Mind väga üllatas, et väikevend seda teadis inglise keeles. Jooksime siis akna juurde vaatama, sest siin on vihm väga harv nähtus. Tibutas tõesti. Seda vihma oli nii mõnus tunda, kahjuks sai see juba paari tunni pärast läbi.
 Neljanda tunni ajal saime teada, et viimaseks (kümnendaks) tunniks oli suur kodutöö. Kõik teadsid, et see on reedeks ja olid väga üllatunud. Kõigil hakkas kiire kodutööga, sest ülesandeid oli palju. Mina olin oma kodutööga sama kaugel kui mu klassivend ja otsustasin tema pealt maha kirjutada, sest oma peaga ma seda poleks ära jõudnud teha. Tuli lugeda õpikust tekste ja selle sisust teha kokkuvõtted. Õpetaja oli iga teksti kohta öelnud kindla asja mis peab tegema - skeemi, küsimused-vastused, ideede päike, tabel vms.Kokku kirjutasin 7 A4 lehekülge. Mitu tundi järjest, isegi lõunapausi jätsin vahele. Hispaania keeles on mul üldse veidi raskem kirjutada ning me pidime illustreerima ka veel. See võttis tohutult aega. Teistes tundides väga kaasa ei teinud. Õigemini oli mul 2 inglise keelt, kus õpetaja mõistis ja lubas meil sellega tegeleda. Järgmisena pidi matemaatika olema, kuid õpetajat ei tulnud ja kaks tüdrukut vallutasid klassi kõlarid, lasid terve tund muusikat ja tantsisid-laulsid klassi ees - show missugune. Järgmised tunnid olid ajalood, kus ka ei pidanud väga midagi tegema ja õpetaja jutustas niisama ühe õpilasega terve aja. Sain lõpuks valmis. Puhkasin kätt. 15 min enne kodutöö esitamist saime klassivennaga teada, et ühe tabeli pidi ka veel õpikust kopeerima. Oeh, viimased pingutused. Sain kõik kodutöö esitatud. Õpetaja paneb iga ülesande kohta märkmikusse linnukese kui on tehtud ja see on suur osa semestri hindest. Õpetajal kulus terve tund, et kõigi kodutöid kontrollida.
Sain lõpuks koju. Kuna koolis ei olnud aega lõunat süüa, siis koju jõudes olin väga näljane. Söök oli nii maitsev. Õhtul tegin plaane nädalavahetuseks, kuid pärast suurt plaanimist ja arutamist jäi ikkagi kõik lahtiseks. Õppisin veidi hispaania keelt ja praktiseerisin sõpradega.

Reede hommikul ei teadnud ma, mis kell ma ärkama pean. Ärkasin 8:30 ja kuna majas oli veel vaikus, siis pikutasin pool tunnikest ja rääkisin sõpradega netis. Valisin miskit korralikku selga ning veidi enne 10 lahkusime kodust. Olime esimesed, kes kohale jõudsid. Õhu oli täis õhupalle ja täispuhutud mänguloomi - oli mu onutütre Camila sünnipäev. Ta sai ühe aastaseks. Tüdrukul oli uhke kleit seljas ja ta käis aina sülest sülle ja tehti temast palju pilte. Lastele oli seal pallimeri ja vanemad istusid laudade taga ja jutustasid. Ka sel hommikul oli veidi vihmane, kuid see oli minu arust hea, sest õues ei olnud selle tõttu nii kuum (ja me olime katuse all nii et see ei häirinud sugugi). Toidud olid head nagu ikka ja lastel oli lõbus.
Koju jõudsime kell 13:30. Sain teada, et minu õhtune plaan kinno minna tuleb edasi lükata järgmisele päevale. Korra jõudsin kurb olla, et nüüd tuleb igav reede õhtu, kui otsustasin, et "ei" nii ei saa. Kirjutasin klassiõele (kes oli veel koolis), et mis tal täna plaanis ja kurtsin, et mul väga igav. Tuli välja, et ta väike õde sai sellel päeval 10-aastaseks ning ta kutsus mind endale külla. Ruttasin siis kooli juurde, sest tunnid said 14:20 läbi. Esmalt käisime talle sünnipäevakingiks uut telefoni valimas ning pärast seda ostsime koju kaasa pitsat. Kui kõhud täis siis läksime tüdrukute magamistuppa.
Pool nägu läks kaduma

Sünnipäeva laps üritas muga hispaania keeles rääkida ja pärast igat lauset küsis, et kas ma sain aru. Enamus asju sain ma aru, aga vahepeal Diana (mu klassiõde) tõlkis. Jutustasime seal mitu tundi ja ma sain oma hispaania keelt jälle veidi praktiseerida. Kella 19 paiku vahetas Diana riided ja ütles "Lähme!". Ma ei saanud aru, et kuhu ja siis ta ütles, et me lähme lõbustusparki. Juhuuu.




Algul jalutasime ringi ja uurisime mis-kus toimub. Ühe lossi juures nägin multifilmi "Frozen" tegelasi. Mina olin lumememmest väga vaimustuses ning tegime temaga pilti.


Läksime edasi tsirkust vaatama. Esmalt esines kloun. Ta oli vampiir-kloun, kes jäljendas teisi. Südamest sai kohe naerda - ta oli väga naljakas. Järgmiseks olid köiel-kõndijad, mis polnud nii huvitav. Siis oli mees, kes ehitas omale aina suurema torni ning üritas seal tipus siis tasakaalu hoida.
Eelviimasena tuli akrobaatik, kes tantsis ja kiikus nööride otsas - ilus esitus oli. Viimane polnud küll päris esitus aga lavale sõitis auto (mitte päris).

Kõlaritest samal ajal rääkis keegi mees (kes vist oletatavalt oli see auto). Ma ei saanud aru, mis toimuma hakkab kui auto järsku liikuma hakkas. See oli transformer. Keeras ennast seal laval ja rääkis publikuga.
Valgustus muutus nii kiiresti, et raske oli head pilti saada..
Pärast seda oli vahepaus ning me läksime ära. Kui saime tsirkuse telgist välja, siis kuulsin kuidas hüüti, et minionid tulid lavale vahepausi ajal ja nendega saab pilti teha. Ma pidin nad ära nägema ja jooksin tagasi sisse. Aaah, nad olid niiiii armsad.


Ma mäletan kui ma viimati Eestis lõbustuspragis käisin. Käisime ühel karussellil, kus mul hakkas nii halb, et pärast seda ma hakkasin jubedalt seda karuselli kartma. Esimene karusell kus me reedel Dianaga läksime oli samasugune. Enne kui ma seda mõista jõudsin olid piletid juba ostetud. Oi, ma olin nii hirmunud. Minu õnneks oli see veidi vähem peadpööritavam kui karusell, mida mina mäletasin. Vedas. Igatahes ei isuta ikka sinna tagasiminemine.

Järgmisena käisime karusellil, kus oli väga lõbus ja kõigil olid käed õhus ja tantsisid oma istekohtadel. Pärast seda käisin jälle atraktsioonil, kus teisipäevalgi. Kus me sõitsime mäest alla kanuu moodi asjadega (kinnitatud raja külge ikka) ja mäe all ootas meid vesi ning saime märjaks.
Hiljem käisime veel tacosid söömas. Ports oli jälle suur ning viimast tacot ma ei jaksanud ära süüa.
Koju sõites olid kõik väga väsinud ning sünnipäevalaps jäi autos magama. Mina jõudsin koju 00:30 ja läksin otse magama.

Pühapäeva hommikul ärkasin veidi peale üheksat. Pikutasin voodis kuni kella 12ni. Selle aja jooksul tegelesin alates küünte värvimisest kuni raamatu lugemiseni :D Kõik vajalik sai tehtud :D Siis tuli meelde et oleks vaja hommikust ka süüa või siis juba lõunat. Tegin kerge eine ja tulin oma tuppa tagasi. Raamatu lugemine jätkus. (ja palju muud)
Kell 17 mu klassikaaslane mulle järgi ja ta paps viis meid kaubamajja. Käisime kinos "Maze runner"-it vaatamas. Ma nii olin seda teist osa oodanud, sest esimene väga meeldis. Seda esimest osa olen nüüdseks juba kuskil 4-5 korda näinud. Ma täpselt ei mäletagi miks me kinno läksime. Kui kino plaanid nädal enne tehtud said, siis ma kuskilt kaarega sain uduselt aru et see oli vist mingi diil minu hispaania keele ja kooli kohta ning sellepärast läksime kinno. Aga kuna tookord toimus vestlus hispaania keeles, siis ega ma aru väga ei saanud. Tähtsama lugesin välja lausetest: kino - laupäev - pärastlõuna - "Maze runner". Igatahes film väga meeldis ja olen valikuga rahul.
Pärast seda oli xboxi lahing tema pool ning vaatasime filme. Mu vanemad olid sel päeval pulmas ning ma arvasin, et nad tulevad õhtul/öösel tagasi ja küsisin, et kas nad saavad ka minu sõbra poolt koju viia. Tuli välja, et nad tulevad alles hommikul ja siis ma jäin sinna ööseks. Vaatasime kokku kolm filmi (ei saanud pidama) pärast mida ma lihtsalt ei suutnud silmi lahti hoida.
Unetunde tuli umbes 3-4, kuid ärkamisega probleeme polnud. Tellisime pitsat ning arutasime tulevast koolinädalat ning mõtlesime linna keskväljakule minna, sest seal toimus vanade autoda ja motikate näitus. Ma ei saanudki täpselt aru miks me lõpuks ei läinud.


Koju läksin pärastlõunal. Enamus perest oli väikevenna toas, ma läksin siis ka uurima. Vanemad olid kuskilt vinged mütsid saanud.

Õhtupoolik oli suhteliselt rahulik. Vanemad olid kuskile kadunud ja ma siis olin oma toas - joonistasin ja õppisin veidi.
Nädal oli läbi saamas ja kui tagasi mõtlesin, siis see oli siiani parim nädal selle aja jooksul.

Kalli-kalli seitsme maa ja mere tagant,
Annika

Kolmapäev, 9. september 2015

Kuu on möödunud - tunnen ennast nagu kodus!

Eelmises postituses unustasin rääkida sellest, kuidas ma ennast terve kooli ees tutvustama pidin. 
Oli teise nädala esimene koolipäev. Esimesel nädalal käisid ainult vanemad õpilased koolis ja teisel hakkasid ka nooremad käima. Pärast teist tundi haaras üks tüdruk mu käest ja ütles, et me peame minema. Nägin et kõik olid spordiplatsile kogunenud - nii suured kui väiksed. Seisime klasside kaupa poolringis. Õpetajad seisid rivis ja tutvustasid ennast. Ühel hetkel koputas üks õpetaja mulle õlale ja võttis mu endaga kaasa. Kõndisime kõikide õpetajate seljatagant kuni rivi alguseni. Mina ei saanud midagi aru. Õpetajad said tutvustatud ja mikrofon anti direktorile, kes tutvustas mind. Järgmisel hetkel vaatas ta mulle otsa ja andis mulle mikrofoni kätte. Ma ei saanud midagi aru ja küsisin, et mis ma tegema pean. Pidin ennast tutvustama ning kuna ma keelt veel ei oskanud siis võisin seda teha inglise keeles. Praegu ma küll ei mäleta. mis ma seal kokku rääkisin (Umbes: "Mul on väga hea meel, et sain võimaluse tulla Mehhikosse vahetusõpilaseks ning et mind on väga hästi vastu võetud" jne). Pärast seda kutsuti teiste õpilaste seast täiesti juhuslikult õpilased, kes ütlesid mulle paar sõna vastu ja tervitasid mind. Igatahes olid kõik väga sõbralikud ja tundi tagasi minnes oli kohe elevil tunne sees.

Reedel/laupäeval sai täpselt kuu sellest kui olen Mehhikos olnud. Ja täna on see päev, kui olen peres kuu aega olnud. Sõpru ja tuttavaid tuleb mul siin iga nädalaga aina juurde ja tunnen ennast aina mugavamalt. Iga päev saan juba veidi rohkem aru, mis ümberringi räägitakse ja kui ise miskit ütlen hispaania keeles, siis kõik on vaimustuses ja see annab mulle hoogu ning tahtmist juurde keelt õppida. Pere on väga toetav ja nendega on mul lõbus. Oma toa ja koduga olen ka nii ära harjunud juba ja ei tunne ennast üldse võõrana.

Nädalavahetus (28. - 30. august)

Reedel käisin ma ühe oma klassiõega teatris. Ta ise käib ka seal mängimas, aga seekord ta ei esinenud vaid oli kassas ja aitas lava korda seada.
Laval oli kolm naist, kes istusid terve aja toolidel ja rääkisid erinevatest probleemidest ja rõõmudest jms. Ausalt öeldes ei saanud ma midagi aru, näoilmed olid ainult loetavad. Pärast etendust ei olnud ma sugugi kurb, et ma ei saanud näidendist aru, vaid hoopis rõõmus, et ma sain vähemalt mõnedest sõnadest juba aru. Minu jaoks oli see juba suur edasiminek. 

Pärast esimest kahte trenni tollel nädalal sain teada, et meil laupäeval juba mäng. Hommikul 9:30 pidi kohal olema. Mina kiirustasin riietusruumis siis riideid vahetada ja jõudsin saali 9:32. Esimene mõte oli, et kas ma tulin valel päeval sest saal oli tühi, aga mäng pidi 10 algama. Ootasin veidi ja 15 minuti pärast hakkasid inimesed tulema. Mõned mängijad tulid alles 10 läbi ja siis hakkasid alles sooja tegema. Aasta alguse seminaril juba mainiti meile, et mehhiklased suhtuvad kellaaegadesse teistmoodi ning tulevad hiljem kohale. Vaikselt üritan sellega harjuda.
Mäng oli lõbus ja sai palli korralikult taotud. Lõpuks, kui mäng oli läbi, siis ega ma ei saanudki aru, kas me võitsime või mitte. Tähtis oli see, et mäng ise oli hea. See polnudki võistlus, vaid rohkem nagu sõbralik kohtumine.
Energiat kogudes

Ühe trenni algul jutustasin ühe tüdrukuga. Rääkisin talle, et olen vahetusõpilane ja kus koolis ma käin jne. Ja siis ta küsis mult, et mis USA ühendriigist ma tulen. Ma tegin selle peale suured silmad ja võtsin seda kui komplimenti, et järelikult oskan hästi inglise keelt. Seletasin talle, et olen tegelikult Eestist ja et see hoopis Euroopas. 

Pühapäeva õhtul kella 19 paiku vaatasin oma toas telekat. Korraga sadas mu tuppa nõbu Paco ja ütles, et ta läheb oma parima sõbra ja tolle õega kinno ning kas ma tahan ka minna. Muidugi olin nõus. Minek oli alles tunni pärast ja jõudsin veel enne kodutööd ära teha. Ootamatult kinno minemise põhjuseks oli see, et Paco oli saanud tuttavalt kaks ühe hinnaga kupongid, mille kasutamise viimne tähtpäev oli järgmisel päeval. Kuponge oli rohkem kui vaja ning ülejäänud kupongid jagasime kino kassade juures võõrastele inimestele - näod olid rõõmsad. 
Filmi valisime kohapeal. Selleks osutus õudukas "Demonic". Mulle õudukad üldse peale ei lähe, aga enam ei saanud ära ka öelda. Filmini oli tunnike aega ning läksime kohta, kus on palju erinevaid mänguautomaate ja.. raske on seletada.. igatahes oli seal väga palju erinevaid võimalusi mida teha. Ostsime piletid ja käisime ringi. Mina tegin teise tüdrukuga duelli ühes mängus. Olin juba võitmas kui järsku läks seis nulli ja tuled kustu. Kell oli pool kümme ja see mängude "keskus" suleti. Pidime sealt lahkuma. Ostsime ühest kohvikust küpsiseid ja jalutasime tagasi kino poole. 
Kinno ostsime kaasa nii magusat kui soolast popcorni ja selle kõrvale ka joogid. See karamelli popcorn oli nii hea, et selle pärast oleks tahtnud veel ühe seansi teha.

Hakkas pihta koolinädal

Esmaspäeval tegin oma esimese vestluse hispaania keeles. Täpsustuseks ütlen, et see oli esimene vestlus, kus ei pidanud sõnagi inglise keelt kasutama (klassikaaslased küll üritavad hispaania keeles seletada kuid osad asjad ikka inglise keeles). Igatahes.. Ma läksin füüsika õpetajale oma kodutööd ette näitama, kui ta küsis, et kuidas mul läheb, kas mulle meeldib torreon, kes mu vanemad siin on ja kas mu jaoks on väga palav siin. JA MA SAIN KÕIGEST ARU! Sellistest lihtsatest küsimustest, et kas mulle miskit meeldib või kas ma midagi tahan - nendest ma saan aru ja oskan vastata. Oi, ma olin nii uhke enda üle.
Mida vahetusõpilased tunnevad


Kui meil kolmapäeval matemaatikatund oli siis tulid kaks naist meie klassi. Üks oli koolitöötaja ning mõtlesin, et ütleb mingeid teateid meile. Siis ta aga lehvitas mulle ja kutsus mind klassist välja. Tuli välja, et see teine naine Anna on kunagine vahetusõpilane. Nimelt oli ta minu koolis kõige esimene vahetusõpilane (6-7 aastat tagasi). Lahe oli see, et ta on pärit naaberriigist Lätist. Õpetaja lubas mul ülejäänud tunni temaga olla ning me läksime koos puhvetisse. Tegime kerge lõuna ning tutvusime üksteisega. Ta rääkis oma kogemustest ja veidi praegusest elust.
Järgmised tunnid olid inkad ning õpetajal polnud midagi selle vastu kui ma sellel ühel päeval tundidesse ei lähe. Nii siis oligi. Käisime Annaga erinevate klasside juures ja ta aina kallistas õpetajaid, keda ta isegi ei mäletanud, et ta teadis. aeg läks ruttu ja järgmised tunnid pidid mule prantsuse keeled olema. Õpetaja tahtis, et Anna räägiks minu klassi ees oma kogemustest. Õpilased olid üllatunud, kui kuuldi et eestlased ja lätlased ei räägigi sama keelt. Selleks ajaks istusin ka mina juba klassi ees Anna kõrval. Ühel hetkel pidi Anna ära käima ja ma jäin üksi klassi ette. Tehti mulle küsimustevoor eesti ja minu kohta ning siis üritati mulle hispaania keelt õpetada. Terve klass sai naerda, kaasaarvatud mina.
Koolipäev sai läbi ning pidin koju minema. Selline koolipäev mulle küll meeldis. Hommikul poleks ma üldse osanud arvata, et päev selliseks kujuneb. Õhtul käisin ikka võrkpalli trennis ja tagusin palli kuidas jaksasin.
Kas see pall juba tuleb või?

Huuh, kui palav.


Neljapäeval 11:30 lahkusime suure bussiga koolimajast. Sõitsime ühte ülikooli, kus olid kohal erinevate ülikoolide esindajad. See oli nagu väike haridusmess. Peale meie klassi oli seal veel palju teiste koolide lõpuklasse. Tuleb ju hakata valima õiget ülikooli.
Mess toimus hiigelsuures telgis (ilma seinadeta). Telk oli selle jaoks, et päike ei kõrvetaks. Varjus oli aga juba 36 kraadi ning minu jaoks oli seda liiga palju. Algul keksisin rõõmsalt teiste sabas kuid varsti lehvitasin omale paberilehtedega tuult ja jõin vett. Palavus oli kohutav ja muutusin nõrgaks ja tundsin, et ei jaksa seal enam olla. Õnneks me juba varsti lahkusime ja sain mõnusa bussi konditsioneeri alla ennast sättida.
Kui koolist koju jõudsin, siis oli meeletult väsinud ja tegin uinaku. Kuna äratuse unustasin panna, siis magasin 2 tundi (plaanisin pool tundi). Õhtul oli pika uinaku tulemus käes - ei saanud magada. Magama jäin alles poole nelja paiku. Vahepeal pani mitu korda tuled kustu ja üritasin magama jääda, aga pärast poolt tundi tavaliselt sain aru, et ikka ei saa. Lugesin siis raamatut ja kuna Eestis oli hommik, siis sain endiste klassikaaslastega jutustada.

Järgmisel hommikul ei kahetsenud, et nii kaua üleval olin. Veidi Eesti eluga kurssi viimine mõjus mulle hästi ning olin hommikul kohe heas tujus. Koolipäev läks ka üllatavalt ruttu ja lõbusalt. Esimesed tunnid olid tavaliselt. Inglise keele tundides vaatasime filmi "San Andreas" - väga hea film. Filmi vaatamine mehhiklastest klassikaaslastega oli omaette kogemus. Iga kord kui oli mõni armsam hetk siis kuulsid üle klassi "Awwwww", naljakates kohtades ikka naersid täiega ja kui oli mõni halvem koht siis oli "iuuu" jne - aga seda oli väga tihedalt ja ma pole sellise publikuga varem filmi vaadanud.
Meie klass tavaliselt pärast tundide lõppu on selline
Üks algklasside õpetaja, kellega ma juba varem rääkinud olen, tuli reedel mult küsima, et kuidas mul läheb. Ja me jutustasime umbes 20 minutit järjest. Ta on väga palju reisinud ja rääkis oma erinevatest kogemustest. Ütles, et ta palju reisinud ka Euroopas ja Venemaal, aga Eestisse pole kunagi sattunud. Igatahes tundsin ma ennast kohe väga mugavalt temaga ja jutt meil jooksis. Kahjuks pidin ma tagasi tundi ruttama ja tal endalgi oli vaja minna. Samal päeval sain temaga veel jutustada, kui ma pärast tunde pidin direktori juures käima. Ta oli seal kui tõlkijaks meie kahe vahel, et kergem oleks.

Koolis saan ma palju tähelepanu algklasside lastelt, kelle jaoks ma nii huvitav olen :D Üks päev ootasin ühe kabineti ukse taga, et koolitöötajaga õpikutest rääkida, kui tulid kolm tüdrukut mu juurde. Minu üllatuseks rääkisid nad veidi inglise keelt. Nad tutvustasid ennast ja küsisid ka minu kohta ja siis üks tüdruk hakkas mulle laulma. Mina ainult naeratasin ja kuulasin. Ta laulis väga-väga hästi. Pärast seda pidin ma minema ja nad jooksid kihistades ka oma klassi poole. Vahel teeb kohe tuju nii rõõmsaks kui kõnnin koridori peal ja nad lehvitavad ja tervitavad mind. 

Reede pärastlõunal sain ma tuttavaks oma ühe teise nõbu Marcoga. Ma polnud teda varem kohanud, sest ta oli ära USA-s oma isa juures ja just oli tagasi tulnud. Ta ei käi muga samas koolis, kuid on samuti on lõpuklassis. Ta rääkis, millega ta vabal ajal tegeleb ja kuidas tal USA-s oli. Ütles veel, et kutsub mindki endaga teinekord kaasa, kui midagi lahedat tegema läheb.
Õhtul sain teada, et järgmisel päeval kell 8 hommikul pean võrkpallivõistlustele minema. Kuna ma eelmisel ööl polnud väga maganud, siis just mõtlesin, et saab laupäeval kaua magada. Üritasin siis reedel lihtsalt palju varem minna ja võistlusteks korralikult energiat koguda.

Võistlused, grillimine ja järjekordne Starbucksi külastus

Laupäeval ajasin ennast kell 7 üles ja tegin kerge hommikusöögi. 7:40 lahkusime emaga kodust ja võtsime ka Marco peale. Ma hakkasin autos mõtlema, et ei tea kaua need võistlused kestavad, et äkki peaks süüa kaasa ostma. Käisime siis veel poest läbi ja ostsime võiku, õuna ja spordijoogi mulle kaasa.
Kohale pidime jõudma kell 8, aga jõudsime 8:30. Üllatus-üllatus, ainult meie tiimi omad olid seal ja pandi alles võrkusid ülesse. Kõik pikutasid platsi ääres pinkidel ja järgmised võistkonnad hakkasid alles 9 läbi kohale jõudma ja tiksusid kohale kuni 11-ni. Meil oli 2 alagruppi, kus mõlemas oli 5 võistkonda. Esimene mäng oli meil pool 10 ja järgmine alles 2 paiku - passimist oli palju. Mina veetsin enamasti aega oma kahe nõbu - Paco ja Marcoga. Nad olid seal minuga terve päev, vahepeal käisid ka vanemad ja väikevend vaatamas. Mängud läksid väga halvasti - kaotasime... kõik neli mängu... Ma ei tea kuidas see juhtus, aga treener oli igatahes väga kuri. Pärast kolmandat kaotust, kui oli kindel, et niikuinii edasi ei pääse, läksid osad võistkonnast koju ära. Viimases mängus oli meid täpselt kuus ja varumängijaid polnud. Seda viimast mängu võtsime ka rohkem naljaga ja tundsime lihtsalt rõõmu mängimisest ja isegi ei mõelnud sellele, et kaotasime. Minul oli igatahes väga lõbus päev ja sain väga palju naerda.
Poosetame.

Hea töö, naised!

Seal oli kaks erinevat saali, kus me mängisime. Kaks esimest mängu oli suuremas saalis, kus oli veits libe põrand, aga mitte nii hull. Kui me teise saali läksime, siis vaatepilt oli juba teine. See oli kui võrkpalli mängimine jää peal. Mängijad aina kukkusid ja libisesid ja ei saanud mängust nii palju rõõmu tunda.

Koguaeg hõõrusime tossu taldu, et koha pealt ikka minema saaks.
Teine probleem oli see, et oli kohutavalt palav. Kui ma istusin mitu tundi järjset platsi ääres ja ei liigutanud väga, siis oli mul ikka nii palav, et higistasin kohutavalt. Vahepeal oli ära kadunud ka mu suur veepudel ja üritasin oma spordijooki säästa. Igatahes oli kuumus suur. Õues oli tol päeval 38 kraadi ja ega sees väga palju jahedam polnud, 30 kraadi ehk. 
Võistlustelt saime minema veidi 20 läbi, ehk olin seal pm 12 tundi. Koju jõudes olin meeletult väsinud. Esimese ajana läksin kohe pessu, siis õhtusöök ja üritasin varakult jälle magama saada - õnnestus.


Nii hea oli lõpuks puhanuna ärgata. Tegin kodutöid ja nautisin oma vaba aega. Nagu ikka siis kella 14 paiku sõitsime vanavanemate juurde. Seekord grillisime õues. Liha oli lihtsalt niiii hea. Pärast seda olin Reginaga tema toas. Rääkisime poolteist tundi maast ja ilast ja aeg läks nii ruttu. Kell 17 läksime välja, et kokku saada tema sõpradega ning minna Starbucksi. Võtsime kaasa ka ühe alla-aastase täditütre, kes jäin juba poole tunni pärast magama. Starbucksi joogid olid nii head jahutavad. jutustasime seal ligi kolm tundi ning siis Regina tõi mu koju. 

Muid mõtteid

Olen tähele pannud, et siin on isegi kommid ja krõpsud täiesti teistsugused kui Eestis. Igatsen nii Eesti komme. Järgmistele vahetusõpilastele kindlasti teadmiseks, et võtke rohkem komme kaasa!!! Eriti kui nii kaugele lendate. Ka jäätised on siin kuidagi teistsugused. Oeh, raske kohe öelda, kuidas nad erinevad, aga erinevad Eesti omadest, ja maitse on ka täiesti uus minu jaoks. 

Olen praegu juba neljandat nädalat koolis, aga pole veel ühtegi tööd olnud. Küsisin selle kohta teistel õpilastelt ja nad ka väga ei oskanud mulle midagi öelda. Lõpuks sain vist aru et järgmise nädala lõpus on tööd. Täpsemat vastust ei saanud. Sellest lugesin ise välja, et neil on ehk nii et on eraldi kontrolltööde päevad või midagi. Seda saab varsti näha. Kui ma aga nägin, kui palju töid on mu endises koolis juba Stuudiumisse ülesse pandud ja need on ainult pooled, siis mul vajus suu lahti ja hakkas neist kohe kahju. Mõtlesin, et ma oleks nii stressis seal ja nii hea, et saan siin koolis kergemalt võtta.

Olen vahepeal üritanud rohkem siinsest koolisüsteemist aru saada. Siin on juba lasteaed teistsugune ning seal on rohkem õppetunde. Mu väikevend on neljane ning ta hakkas lasteajas inglise keelt õppima.. See klass kus mina käin on Eesti mõistes 12. klass, kuid õpilased on siin enamus 16-aastased ehk minust 2 aastat nooremad. Pärast seda aastat lähevad nad ülikooli, kui lähevad muidugi. See tähendab seda, et kevadel/suve algul on ka minul siin lõpetamine ja saan lõputunnistuse kätte. Saab lahe olema. Kuigi mul on lõputunnistus käes, siis eestisse tagasi tulles lähen ma ikkagi kooli ning teen 12. klassi uuesti.

Ma ei väsi korrutamast kui palav siin on. Veepudel on peaaegu koguaeg käe pärast. Kooli võtan ma ka alati veepudeli kaasa. Selleks täidan ma õhtul pool pudelit veega ning panen sügavkülma ning hommikul panen ülejäänud pool toatemperatuuril vett juurde. Esimesed tunnid on on külm vesi, aga kuna on nii palav, siis see jää ei püsi seal kaua. 
Kuuma tõttu käiakse siin kord päevas pesemas. Esimestel nädalatel käisin ma reipalt hommikul dušši all, aga praegu olen hommikuti nii väsinud, et raskelt venitan ennast hambaid pesema. Nüüd käin õhtuti pesemas ära. Kui võrkpallitrennis käin, siis on niikuinii vaja õhtul pesus käia.
Kui üritan magama jääda

Algul oli nii, et mul ei olnud tavaliselt kõht tühi ja palju ma ei söönud. Portsud tundusid ka alati nii suured. Nüüd on aga kõik muutunud. Koguaeg tahaks süüa ja koolis ka mõtlen, et peaks ikka puhvetist miskit juurde ostma. Portsusid nad tõesti enam nii suuri ei pane - selle ma tegin esimestel nädalatel selgeks, et nii palju mulle sisse ei mahu. Ja vürtsika toiduga hakkan ka vaikselt harjuma. Söön juba veidi vürtsikamaid asju kui algul suutsin süüa. Kuigi nüüd tühja kõhu tunne on tihedamini siis kaalust pole veel juurde võtnud ja teksade jalga saamisega veel probleeme pole :D

Pean ära mainima ka selle, et iga postitusega tunne, et eesti keele grammatika on aina raskem. Vahel kellegiga räägin ka siis ei tule mõni lihtne eestikeelne sõna meelede ja see on kohati nii naljakas.

Kui on küsimusi või soovitusi siis kirjutage julgelt!

Musid - kallid
Annika