laupäev, 30. jaanuar 2016

Jõulud ja aastavahetus

Heii!

Nüüd on mul juba kool alanud ja jälle kiirem elutempo. Võtsin ennast kokku ja lõpetan selle jaanuari algul alustatud postituse ikka selle kuu sees ära. Lühikesevõitu on, aga saab parajalt hea ülevaate minu jõuludest ja aastavahetusest.
Nüüd on vist veidi hilja head uut soovida, kuid sellegipoolest loodan, et aasta 2016 algas teil hästi ning reipalt läheb ka ülejäänud aasta :)
Minu aasta igatahes algas suurepäraselt. Sellest kohe lähemalt..

Ettevalmistused Jõuludeks

Katusele on onnike ehitatud
Ettevalmistused algasid juba novembris. Kuu lõpus sai püsti pandud meie kunstjõulupuu. Maja sai kaunistatud tulukeste, päkapikkude, susside, jõulupiltide ja palju muuga. Ka õues olid tulukesed ja isegi üks täispuhutud jõuluvana. Minu arust kaunistatakse siin maju üldse rohkem võrreldes Eestiga. Tänaval sõites tuleb kohe pühade tunne peale. Majadel ei ole ainult tulukesed, vaid on ka täispuhutud jõuluvanad, põhjapõdrad ja päkapikud. Väga paljud kaunistused on seotud usuga ja usklikus on pühade ajal väga hästi välja paista.

Nägin ka jõuluvana tänavate vahel sõitmas
Viimastel päevadel enne jõule tegelesin palju kingitustega. Võtsin voodi peale laiali kõik asjad, mis perelt paki seest detsembri alguses olid tulnud. Esmalt panin valmis pakid, mis läksid perele, ning siis ülejäänutele sõpradele-tuttavatele. Oi see võttis tohutult aega. Iga paki sisse panin ka veidi eestimaiseid maiustusi ning kaardi jõulusoovidega. 
Kokku tegin 13-14 kingitust, milledest osad on endiselt kinkimata. Vaheajal on kõigil nii kiire ja enamus on ära reisil. Pere kingitused panin 23. detsembril kuuse alla. Kui väikevend need avastas, siis kutsus ta mu kohe sinna ja oli nii elevil ning päris, et mis nende kinkide sees on. 
Enne jõule sattusin ka paar korda kaubamajja. Seal olid ikka suured rahvamassid. Eks tehti jõuluoste. Järjekorrad igal pool pikad ja trügimist palju. Kaubamaja ise oli ka pühade puhul ära kaunistatud. Seal oli suur jõulupuu ning igal pool olid jõulutuled ja kaunistused. Jõulupuu juures oli suur lava, kus terve detsembri jooksul iga päev oli mingisugune esineja. Ka mina sattusin kord ühe esinemise ajal. Tol hetkel laulis seal üks lastekoor. 
Pere kingitused panin 23. detsembril kuuse alla. Kui väikevend need avastas, siis kutsus ta mu kohe sinna ja oli nii elevil ning päris, et mis nende kinkide sees on. 

Jõulud

24. detsembril oli kodus palju sagimist. Koduabiline kokkas ja pidulaud oli juba lõunal kaetud taldrikute ja klaasidega. Õhtusöök pidi algama kell 18 aga algas tunduvalt hiljem. Kui kõik olid kogunenud suurde tuppa oli mul au esimesena kingid avada (ülejäänud kingid avati järgmisel päeval). Sain oma perelt käekella ning rahakoti. Need olid imeilusad ja ma olin väga rõõmus nende kinkide üle.
Kell 21 läksin kuti pere juurde, kus toimus ka õhtusöök. Minu arust ei olnud mingid erilised jõulusöögid nagu Eestis süüakse ikka verivorsti ja hapukapsast jõuludel. Pakuti toite, mida ka tavapäevadel süüakse (kana, salat, kook jms), lihtsalt nauditi seda suuremas seltskonnas.
Kinke avatakse siin tavaliselt 25. detsembril (mulle tehti kodus erand tol õhtul). Igatahes kuti peres ei oodata hommikuni vaid avatakse kingid pärast südaööd. Päris südaööni ei jaksanud oodata ning avasime need poole 12 paiku. Ka mina olin kuuse alla neile kingid pannud, mis neile väga meeldisid.
Pärast seda läksime ühtede sugulaste juurde, kellega mängisime kaarte ja bingot ning pakuti veel süüa. Seal oli väga lõbus - palju rohkem oli omavanuseid.

Jõulud olid minu arust suhteliselt sarnased Eesti omadega ning midagi väga erilist tähele ei pannud. Tundsin puudust lumest, aga ega seda ka Eestis ju polnud..
Jõuludeks tegime Eesti YFU-katega ka jõuluvideo. Kõik kes soovisid filmisid väikse videoklipi, kus oma uues "emakeeles" soovisid häid jõule. Video ringles jõulude ajal Facebookis ning osadele saatsin ka meilile, kuid kes seda endiselt näinud pole siis panen selle ka siia üles.
YFU-kad soovisid kõigile häid jõule ning tahtsime märku anda, et kuigi me võtame oma vahetusaastast viimast, siis jõuludel me ikka leiame aega, et mõelda kodumaale ja kallitele inimestele.

Pärast jõule oli jälle veidi rahulikum. Ei pidanud kinkide pärast enam muretsema. Samas oli mul hulk tegemist postkaartidega. Algul oli jube jama üldse postkaartide leidmisega linna pealt. Käisime ühes poes, kus suunati meid kuskile teise, kust omakorda suunati edasi kolmandasse kohta, kuni me lõpuks viiendast või kuuendast kohast need postkaardid siis saime. Siis võtsin omale terve päeva, et postkaartidesse soovid sisse saada ja siis masinlikult ümbrikele aadresse peale kirjutada. Oeh, lõpuks kui kõik need valmis said, oli kohe kergendus kui postkontoris sain need üle anda ja Euroopa poole teele saata.

Aastavahetus

Pole kindel kas juba mainisin, aga meil on siin ilutulestiku omamine keelatud. Minu jaoks täiesti harjumatu ja tegi veidi kurvaks, et ei saanud rakette ise taevasse lasta. Eks ma siis mõtlesin, et linnavalitsusel oma ilutulestik mida lastakse. Aga mis ma tegelikult nägin.. mitte midagi :(
Vanaaastaõhtul oli jälle üks õhtusöök. Ka polnud laual miskit erilist. Enamus istusid laua taga ja rääkisid juttu. Mina jooksin rohkem lastega ringi. 
Enne südaööd läksime välja. Mina ootasin kaugusest paistvat ilutulestiku või midagigi. Kui kell kukkus 12 siis oli ainult kaugusest pauke kuulda - püssipauke. Siin traditsiooniks püssiga taevasse lasta. Ehk mitte mingisugust ilutulestikku ma ei näinud. Toas kallistasid kõik kõiki ja sooviti head uut aastat. Sel hetkel tuli küll Eesti igatsus peale. 
Igatsus ei olnud pikalt. Aasta 2016 algas suurepäraselt. 1. jaanuari hommikul sõitsin Balta ja tema vanavanematega Durangosse. Hommikul laadisime asjad autosse ja päev võis alata. Esmalt käisime läbi suurest toidupoest, et reisile näksimist kaasa osta. Et korralikult üles ärgata, siis ostsime ka kohvi. Edasi läksime lähedal asuvasse toidukohta, kust ostsime hommikusöögiks gorditasid.
Sõit Durangosse kestis umbes 3 tundi, millest enamuse ma magasin. Vahepeal vaid tollipunktides ärkasin üles ja uurisin olukorda. Kui linna jõudsime, siis pandi tööle GPS, mis omast arust meid sihtkohta pidi juhatama. Ei tea kuhu ta meid juhatada üritas, aga tegime selle juhtimisel linnas mitu ringi peale. Lõpuks helistasime sugulastele, kelle juurde pidime minema, ning nad juhatasid teed. Tuli välja, et sihtkoht oli teises linna otsas.
Kohale jõudes ootasid meid vanaema nõbu ja tema abikaasa. Meid võeti soojalt vastu ja tehti maja peal väike tuur. Mul peaaegu vajus suu lahti kui ma sinna majja astusin. See nägi välja nagu muuseum. Seinad olid täis pilte, kaunistusi, suveniire. Ka kapipealsed olid kaunistatud kujukeste ja eriliste asjadega. Kui ma järele mõtlen, siis täpselt ei mäletagi, sest neid asju oli niii palju. Need suveniirid olid väga paljudest erinevatest maadest. Nad on väga palju reisimas käinud. Onu rääkis meile kuidas nad pooleaastase reisi tegid Euroopas ja kellega nad Hiinas kohtasid ja palju muud. Väga põnev oli.
Lõpuks sain ma teada, et see mees oli kirjanik. Näitasid mulle ühte tema raamatut, kus ta oli kirjutanud oma mälestustest, kui ta töötas pikalt ühes päästemeeskonnas (pärast suurt maavärinat).
Väga palju oli seal majas ka kellasid. No ikka korralikult. Elutoas lugesin kokku umbes 10 kella, millest enamus täistunnil ka kukkusid (igaüks veidi erineval ajal). Ühesõnaga maja oli vägev.
Pärast tiiru maja peal kutsuti meid söögilauda. Keresse läksid tamales'ed, riis, salat, kana ja peale ka kisell. Toit oli suurepärane.
Kella 16 paiku lahkusime Baltaga majast, et linna peal tiir teha. Sel hetkel ka avastasin, et seal on lausa teine ajatsoon. Telefon näitas kahte kellaaega korraga. Olin eestlastel veel ühe tunni võrra kaugema. 
Läksime muuseumisse/teaduskeskusesse Bebeleche. Seal oli niii palju asju, mida uurida, et me kõike ei jõudnudki läbi käia. Sõitsime silindrikujulise elektrimasinaga, mis kõikus edasi-tagasi ja sai kohapeal pöörelda. Pärast seda tegime erinevaid ülesandeid ja katsetasime asju. Saime tunda kuidas oleks kuu peal kõndida, mängisime hiiglaslike seebimullidega, katsetasime erinevaid meeli, uurisime füüsikaseadusi, tegime kujusid ja võistlesime autorajal. Vahepeal käisime ka väikses kinosaalis, kus saime jõuluteemalist filmi vaadata.
Kui lõpuks sealt välja saime, siis tegime linnale jälle paar ringi peale, et ühte kaubamaja üles leida. Jalutasime seal veidi, ostsime kohvid ja sõitsime tagasi ööbimiskohta, et õhtusööki süüa.
Magada ma sel öösel ei saanud. Oi mul oli sada häda. Kord oli jahe, siis oli palav, voodi oli ebamugavalt kõver.. Ja see kõige suurem häda kellad. Ei suutnud ma magada, kui iga tunni tagant need kukuvad ja kõik see tiksumine. Mõned aastad tagasi ei suutnud ma üldse kella tiksumisega magama jääda, aga siin Mehhikos harjusin ma sellega, aga no see oli minu jaoks liig.
Hommikul võtsin hommikusöögi kõrvale kohvi, et ennast üles äratada ja siis läksime jällegi linna peale. Esimeseks külastuspaigaks oli mäetipus olev Teleferico. Ma ei mäletagi kuidas neid eesti keeles nimetatakse, aga kabiiniga sõitsime mööda trossi ja sealt ulatus imeline vaade linnale.

Sõit oli suhteliselt lühike. Eks ma siis üritasin võimalikult ruttu igast ilmakaarest paar pilti saada. Minnes oli kabiin rahvast täis ja sain ainult ühest nurgast vaadet nautida. Kui jõudsime trosside teise otsa siis kõik läksid kabiinist välja ja pidime ootama, et tagasi sõita. Kõik see suur seltskond kadus kuskile ja tagasi sõites oli meid vaid kolm. Ma muudkui panin ühest kabiini otsast teise ja nautisin vaadet linnale ja kauguses olevatele mägedele.

Teleferico kõrval oli ka suur vaateplatvorm, kus tuli veel paar klõpsu teha, et ise ka pildile jääda.

Edasi tahtsime minna ühte külla, kus on nagu Metsik Lääs. Panime siis GPS tööle ja hakkasime sõitma. Kui olime mõnda aega juba mööda linna seigelnud ja õiget suunda otsinud, otsustasime selle plaani katki jätta, sest me polnud veel poole maa pealgi, aga aega polnud palju.
Pöörasime siis otsa ringi ja sõitsime kesklinna poole tagasi. Tiirutasime veidi vanalinnas. Pikemalt sinna jääda ei saanud, sest parkimiskohta ei leidnud. Vanalinn oli muidu väga ilus. Seal oli park ning selle kõrval suur katedraal ning palju vanaaegseid maju.

Viimase asjana käisime Guadiana pargis, mis oli väga väga suur. Keset parki oli suur hoone - ma arvan, et mingi muuseum. Seal oli mitmeid mänguväljakuid, spordivõimalus, tiigid, turuosa, purskkaevud, rong ja palju muud. Jalutasime veidi ringi ning siis läksime ühte kohta. Ei teagi kuidas seda nimetada. Läksime väravast sisse ja siis hakkasime mööda rada käima majast majakeseni. Iga maja/platsi juures oli tekst ja sellest tuli kokku üks lugu. Kõik oli jälle usuga seotud.

Lõpuks läksime tagasi ööbimiskohta ja enne teeleminekut sõime korraliku lõunasöögi. Kodupoole sõites olin väga väsinud, aga magada endal ei lasnud. Kaugusest paistsid mäed, mida ma jälle pildistama asusin. 
Vahepeal tegin uinaku ja siis äratati ning üles kui ühes tollipunktis vetsupeatuse tegime. Päike hakkas juba loojuma. Viskasin pilgu jälle kaugustesse, et millised mäed nüüd on, ja mida ma nägin. Udu oli mõlemast küljest tulemas.. no ikka väga järsult, kui nii saab öelda.


Varsti enam autoaknast välja ei näinud, sest udu oli nii tihe. Meil oli veel pikk maa koju. Kiiruse võtsime kõvasti maha ja sõitsime väga aeglaselt, sest tõesti midagi ei näinud (päike läks ka ju looja). Koju jõudsime plaanitust palju hiljem. Kõik olid tohutult väsinud ja läksime ära magama.



Homme lendan juba Mexico Citysse. Kõikide YFU Mehhiko vahetusõpilastega on meil reis. Pärast seda on kindlasti palju kirjutada ja ka loodetavasti palju pilte.

Kalli-Kalli,
Annika

2 kommentaari: