Lõbusad nädalavahetused ja unised koolipäevad

Hei!

Eelmisest postitusest on nüüd päris palju möödas. Raske kohe meenutada mis kaks nädalat tagasi tegin. Üritan ikka kõik kokku võtta ja võimalikult palju üles kirjutada.

Hommikune vaade kodutänavale 

Koolis ei ole miskit märkimisväärset toimunud. Vahepeal puudusin koolist haiguse tõttu. Kord olid mitu päeva kõhu hädad ja nüüd läks üleöö silm paiste. Paistetunud silmaga läksin ikka kooli - eeskujulik õpilane ei puudu :D Õhtul läksin rahuliku meelega magama ja hommikul kui peeglisse vaatasin, siis ehmusin ära. Arvan, et asi on sipelgates. Vahel jalalt hammustavad siis jääb korralik punane latakas järele. Ja neid sipelgaid on siin igal pool - vannitoas, õues, rõdul, minu toas ja ka voodisse ronivad. Ema andis mingit salvi peale ja loodan kiirele paranemisele - nädalavahetus on ju tulemas. Arvatavasti on üks sõrmel ka kallal käinud, sest see ka paistes ja raske on kohe kirjutada nii.

Sel nädalal käis minu jutul üks algklasside õpetaja, kes palus minult mõne eestikeelse laulu talle öelda. Nii südantsoojendav oli kui ta sellise palvega mu juurde tuli. Nimelt on tulemas koolis jälle Open House üritus, kus nende klass esineb tantsuga ja tahavad seda Eesti muusika saatel teha. Tegin siis tol päeval Eesti muusika õhtu kodus ja valisin talle mõned laulud välja. Nüüd peab ennast sinna üritusele ikka kohale vedama ja esituse üle vaatama. 

Kooli puhvetit ma enam nii väga ei külasta. Vahel ostan küpsiseid või juustu-gorditasid heal juhul korra nädalas. Hinnad on seal muidu väga odavad ja selles suhtes probleemi pole, aga mul tavaliselt pole kõht tühi lihtsalt. Vahel kui vaatame inglise keele tunnis filmi siis ostan sealt krõpsu või kui on mingi väga igav tund tulemas.

Klaasivend, kes pidevalt tunnis magas ja üldse kaasa ei teinud, oli esmaspäeval klassiõega vaidlema hakanud. Klassiõde sai ta peale väga kurjaks, et ta kokanduse tunnis üldse neid ei aita ning koguaeg tundides aina magab ja rühmatöid ka kaasa ei tee. Tavaliselt olen harjunud klassivenna unist nägu nägema, kuid tol hetkel oli ta maruvihane ja õigustas ennast, et ta alati teeb kõike (arvatavasti nägi ta seda oma unenägudes, sest ta tõesti magab 90% tundides). Igatahes läks see vaidlus väga Mehhikolikult tuliseks ning sealt tuli ikka järsemaid sõnu juba ja klassivend jalutas lõpuks vihasena minema. Järgmine päev ta kooli ei tulnud ning saime teada, et ta visati koolist välja. Vot siuke lugu. 

Tundides mõistan juba rohkem. Endiselt on kõige kergemad tunnid minu jaoks inglise keel, füüsika ning matemaatika. Samas on mulle endale üllatuseks meeldima hakkanud prantsuse keele tunnid. Kodused tööd teen alati ise korralikult ära ilma mingi probleemite. Juba esimesest tunnist pole probleemi olnud teksti lugemisega - saan ilusti aru. Samas ise oma peaga ma kirjutada ei oska. Reeglid jäävad mul ka seal väga kiiresti meelde. Vahepeal tundub, et tean juba prantsuse keele reegleid rohkem kui hispaania keele omi :D Igatahes on prantsuse keele õpetaja vist üle saanud oma kurjadest pilkudest mu vastu ning kiidab mind ning imestab, et ma tubli olen. See kohe annab mulle jälle motivatsiooni juurde õppida. Võibolla läheb mul seal tunnis nii hästi sellepärast, et istun seal esimeses pingis. See on ainuke tund, kus on kindlad kohad istumiseks ning mina olen kohe ees-keskel. 

Järgmisest nädalast hakkab Eestis õpilastel vaheaeg. Ehk mina olen siin väga kade. Mul hakkas kool juba augusti keskel ja siiamaani pole vaheaega olnud. Esimene tuleb vist alles detsembris. Õnneks ei ole kool siin nii stressirohke, kuid üks vaheaeg kuluks ikkagi ära. Viimasel nädalal on kool kuidagi väsitav olnud ja pärastlõunat kulutan ma uinakutele. Nüüd hakkas jälle testide periood ja koolis tuleb vahel ikka uni peale küll. 

Nädalavahetus 2.-4. oktoober

Reedel ma kõhuvalu tõttu kooli ei läinud ja üritasin ennast ikka ravida. Ausalt öeldes oli mul üks voodis lösutamise päev teleka ja unenägudemaailma seltsis. Päeva jooksul ma üldse midagi süüa ei suutnud ja nii ma jõin ainult kohvi, kakaod ja vett sel päeval. Õhtuks oli juba parem olla ning olin juba väsinud sellest laisklemisest. Kella 21 paiku sain teada, et mu klassiõde Maru tähistab sünnipäeva ja ma olen ka kutsutud. Läksin kähku vanematega rääkima, riided selga ja minek. Algul olime vaid viiekesi kuid tunnike hiljem tuli veel üks kamp rahvast juurde ja ma ei suutnud neid nimesid enam meelde jätta. Ega ma seal laua taga istudes palju aru ei saanud, esiteks sest lärm oli suur ja teiseks minu endiselt kesise keeleoskuse tõttu, aga õhtu oli lõbus ja mul oli väga hea meel, et ennast kodust välja ajasin.

Sünnipäevalaps on see vasakult neljas ja minu tunnete vist endiselt ära  :)

Klassiõe Marianaga

Laupäeval ma kaua ei maganudki. Kõhuvalu oli ka järele andnud ja tuju oli hea. Terve pere oli kodust kusagile ära läinud. Ma siis nautisin vaikust ja uurisin maja peal ringi. Istusin ka veidi aega õues ja lahendasin sudokusid. Kuumus oli selline, et varsti olid higimullid otsaees ja oli tunne nagu oleks saunas ning läksin pärast poolt tundi tuppa tagasi. Tegin veidi trenni ja tegelesin oma kooliasjadega. Kui juba niisama on mul siin nii palav, siis kujutate ette, mis veel siis on kui trenni teen - pärast lõetamist otse ruttu pessu alati. Pere tuli koju alles 16-17 paiku ning sõime lõunat. Suurest igavusest tegin omale pärastlõunal punupatsid pähe ja õhtuks olid mul õrnad lokikesed :D 

Pere oli taas ära läinud ja olin üksinda kodus. Kell 21 tuli mulle sõbra transport järele. Et ma koduuksed lukku saaks panna siis oli tükk tegemist, et koerad majast välja saada - peitu pugesid. Läksime klassivennaga ühe klubi juurde, kus tema sõpradega kokku pidime saama. Olime seal vaid lühikest aega, ma uksest sisse ei jõudnudki. Läksime järgmisse kohta, kus tutvusin jälle uute inimestega. Iga kord kui kuskile lähen, siis on uued näod. Naljakas on see, et mina jään kõigile meelde, aga mul endal on raskusi kõikide nende nägude ja nimedega. Pärast saatis klassivend mu koju tagasi ja tellis omale takso. Kuna oli laupäeva õhtu, siis taksod olid hõivatud ja ootasime seda ligi pool tundi mu maja ees. Lõpuks magama minnes olin nii väsinud, et uinusin hetkega. 

Pühapäeval oli mu Mehhiko väikevenna ja Eesti suure venna sünnipäevad. Sünnipäeva jaoks ostetud sokolaadikook oli imemaitsev. Väikevend oli sünnipäevapeo ära pidanud juba reedel koolis suure Tom ja Jerry kahekorruselise koogiga - väga isuäratav nägi välja. Kuna mu väikevend armastab hirmsasti minione, siis joonistasin talle pildi ja andsin selle üle koos Kalevi sokolaadi ning Eesti värvides käepaelaga.

Nädalavahetus 10.-11. oktoober

Juba eelmisel nädalavahetusel sai kokkulepitud selle nädalavahetuse plaanid. Reedel sain ennast koolinädalast väljapuhta ja pere seltsis veeta. Laupäeval tegin veidi kodutöid ja ootasin õhtut. Sõbrad olid planetaariumis tööl nagu ikka. Pidime juba 18 paiku välja minema, kuid tuli välja, et see oli mõeldud Mehhiko aja järgi 18 ehk siis kodust lahkusin tegelikult 21 jälle. Sõitsime teise linna otsa, kus Maru oli peo korraldanud. Kohale minnes olin üllatunud, et seal nii vähe rahvast oli. Seda üllatust ei jagunud kauaks, sest vaikselt tuli aina inimesi juurde ja siis oli hoov rahvast täis. Sinna tuli ka palju mu klassikaaslaseid, kellega ma enamus aja veetsin. Klassiõdedel oli väga hea meel mind seal näha ja me arutasime pikalt Mehhiko kultuurierinevuste kohta ning koolist ja oi kus nad rääkisid mulle igasuguseid jutte kokku. Ka mu nõbu Marco oli seal, keda ma polnud juba kuu aega näinud. Rääkisime, et me peaks miskit koos tegema, kui mu sõbrad jälle oma tööga hõivatud on ja ma kodus voodit kallistan. Kui mu silmake nüüd paistetuse tagasi tõmbab, siis ehk teeme miskit see nädalavahetus (16.-18.). Sain tuttavaks ka tema sõpradega ning praktiseerisin tiba oma vigast hispaania keelt. Järsku oli mul terve hunnik inimesi juures nagu mesilased meepoti ümber. Küsiti nii Eesti, minu, keele, kooli, pere kui igast muu kohta. Tundisn ennast nagu rambivalguses :D

Sel päeval olin ma vanematega kokku leppinud, et jään klassikaaslase juurde ja nii oli. Järgmisel hommikul tegime omletti ja vaatasime filmi ja arutasime koolist ja juba järgmisest nädalavahetusest. Leppisime kokku, et lähen neile pärast tööpäeva planetaariumisse külla - kui õigesti aru sain siis ootab mind ees mingi üllatus. 

Jalkamäng ja ilmanähtustest

Eelmisel neljapäeval käisime perega jalkat vaatamas. See polnud nii suur ja tähtis mäng kui eelmine kord ja tooliread polnud nii täis, kuid mäng oli põnev. Ostsime omale suured kokad ja näksimiseks veidi pähkleid ja sättisime samadele kohtadele rõdul nagu eelminegi kord. 

Mängu seisuks jäi lõpuks 1:1. Kuna ma neid klubisid ja asju siin üldse ei tea, siis ei osanud sellest miskit arvata. Aga pärast autosse minnes sain emotsioonidest aru, et selle tulemusega ei oldud rahul :D Mina igatahes nautisin mängu ja õhtu oli super.

Ilmad on siin vaikselt jahedamaks muutnunud (kuid on ikka kuumad). Päeval pole enam 35 kraadi vaid on tavaliselt 31. Ka hommikuti on jahedam - kuskil 20 ringis. Minu jaoks on see naljakas kui lähen hommikul kooli, on 20 kraadi ja teised tulevad pusade ja jakkidega ning kurdavad, et külm on. Kui lõunaks tõuseb kuumus 30 kraadini siis näen endiselt osadel pusasid kooli peal, kui mul endal on t-särgiga jube palav. 

Paar korda olen vahepeal jälle vihma kohanud. Ükskord tuli korralikku padukat, nii et tänavatel oli loigud järel. Suht harv nähtus siin ikkagi. Ühel õhtul kui hakkas vihma sadama, siis ma algul ei saanud aru mis toimub. Veepiisad tegid ikka korralikku häält kui vastu katust maandusid - nagu trummipõrin oli. 

Suvel nägin ikka, et kuskil kaugemal oli äike, aga mingit müristamist polnud. Eelmisel nädalal oli aga esimene korralikum äikesetorm ja müristas ikka mõnuga. Mina ronisin oma rõdule ja jälgisin seda tükk aega. 

Kokandus

Viimastel kordadel olen saanud rohkem kokanduse tundides kaasa teha. Meie grupp teeb tavaliselt 3 toitu ja siis mina teen viimasel ajal koos Hannahiga. Meil alati koos nii lõbus ja oleme ühel lainel. Kokanduse tundides tavaliselt mõistan teda poolelt lauselt ja huumorisoon on meil ka sarnane. 

Kaks nädalat tagasi tegime temaga kanakoibi. Kus me alles nägime vaeva nende koibadega, aga tulemus oli suurepärane. Oleks tahtnud terve hunniku neid ära süüa. Ka meie grupist teised tegid kanakoibi, kuid teistsuguste maitseainetega. Oma tehtud meeldisid ikka kõige rohkem. Võtsin neid koju kaasa ja nautisin seal edasi. 

Sel nädalal tegime Hannahiga õunaroose. Alguses pandi mind lihtsalt õunu viilutama, ma täpselt ei saanud aru, mis me tegema hakkame. Kui õpetaja tuli aga seletama kuidas me hiljem roose rullima hakkame, siis tuli see kohe tuttav ette ning tuli meelde, et nägin selle retsepti videot ka hiljuti internetis ringelmas näinud.

Neid on imelihtne teha ja need maitsesid nii hästi. Õpetaja tuli näitas meile ühe roosi ette. Tema tehtud roos oli lõpuks see mis kõige rohkem ära tahtis laguneda. Meie esimene roos läks veidi untsu, sest panime liiga palju moosi ja siis ei tahtnud õunad paigal püsida ega tainas korralikult jääda. Veast järeldused tehtud ja järgmised tulid juba paremad. Õunu jäi meil nii palju üle, et neid sõime hiljem niisama moosi ja kaneeliga. Meie grupp tegi veel hakklihavormi ja banaanikoogi. Hakklihavorm mulle väga peale ei läinud, sest seal oli nii palju juurvilju ning banaanikoogini ma ei jõudnudki - pidin koju minema.

Toitudest üldiselt. Olen tšilliga rohkem harjuma hakanud, kuid endiselt eelistan mitte nii vürtsikaid toite. Igatahes kodus on tunda, kuidas oad iga korraga veidi vürtikamaks lähevad ja ma tunnen, et esimesel päeval oleks see minu jaoks liiga vürtikas olnud. Toitudega olen rohkem harjunud, kuid on endiselt asju millele ütlen "ei" - kõike ma ka ei julge süüa, muidu jälle kõhuprobleemid :D Vahepeal on ikka tuttavaid toite ka nagu spagetid, riis, munad, kartulipuder või liha. Ja muidugi ka pitsa - oi pitsa on niii hea siin.

Eelmisel teisipäeval sõime koduseid hamburgereid. Väljas grilliti liha ja igaüks pani oma hamburgeri vahele mida tahtis. Mina panin sinna liha, salatit, tomatit, sibulat, ketsupit ja sellest piisas. Hamburger oli nii suur, et lõpp vaevu mahtus kõhtu ära. Pärast seda oli kohe raske trepist üles minna. Aga see oli seda väärt - nii head hamburgerit pole ma ammu saanud. Varsti teeme ehk jälle. 

Kuigi vahepeal on möödunud üle kahe nädala siis ei leidnud ma palju millest kirjutada. Plaanis on järgmine postitus vahepeale teha teistsugune. Mõtlen, et äkki veidi sellest kuidas Mehhiko elu erineb Eesti omast ning veidi quote-sid ja midagi sellist. Nyyd kui olen juba üle kahe kuu siin elanud, siis on siinne kultuur juba lähedasemaks saanud ja mõistan rohkem. Kuigi iga päev avastan jälle uusi asju ja nii palju on veel seda tundmatut maad.

Kalli-kalli,

Annika