Kolmapäev, 9. september 2015

Kuu on möödunud - tunnen ennast nagu kodus!

Eelmises postituses unustasin rääkida sellest, kuidas ma ennast terve kooli ees tutvustama pidin. 
Oli teise nädala esimene koolipäev. Esimesel nädalal käisid ainult vanemad õpilased koolis ja teisel hakkasid ka nooremad käima. Pärast teist tundi haaras üks tüdruk mu käest ja ütles, et me peame minema. Nägin et kõik olid spordiplatsile kogunenud - nii suured kui väiksed. Seisime klasside kaupa poolringis. Õpetajad seisid rivis ja tutvustasid ennast. Ühel hetkel koputas üks õpetaja mulle õlale ja võttis mu endaga kaasa. Kõndisime kõikide õpetajate seljatagant kuni rivi alguseni. Mina ei saanud midagi aru. Õpetajad said tutvustatud ja mikrofon anti direktorile, kes tutvustas mind. Järgmisel hetkel vaatas ta mulle otsa ja andis mulle mikrofoni kätte. Ma ei saanud midagi aru ja küsisin, et mis ma tegema pean. Pidin ennast tutvustama ning kuna ma keelt veel ei oskanud siis võisin seda teha inglise keeles. Praegu ma küll ei mäleta. mis ma seal kokku rääkisin (Umbes: "Mul on väga hea meel, et sain võimaluse tulla Mehhikosse vahetusõpilaseks ning et mind on väga hästi vastu võetud" jne). Pärast seda kutsuti teiste õpilaste seast täiesti juhuslikult õpilased, kes ütlesid mulle paar sõna vastu ja tervitasid mind. Igatahes olid kõik väga sõbralikud ja tundi tagasi minnes oli kohe elevil tunne sees.

Reedel/laupäeval sai täpselt kuu sellest kui olen Mehhikos olnud. Ja täna on see päev, kui olen peres kuu aega olnud. Sõpru ja tuttavaid tuleb mul siin iga nädalaga aina juurde ja tunnen ennast aina mugavamalt. Iga päev saan juba veidi rohkem aru, mis ümberringi räägitakse ja kui ise miskit ütlen hispaania keeles, siis kõik on vaimustuses ja see annab mulle hoogu ning tahtmist juurde keelt õppida. Pere on väga toetav ja nendega on mul lõbus. Oma toa ja koduga olen ka nii ära harjunud juba ja ei tunne ennast üldse võõrana.

Nädalavahetus (28. - 30. august)

Reedel käisin ma ühe oma klassiõega teatris. Ta ise käib ka seal mängimas, aga seekord ta ei esinenud vaid oli kassas ja aitas lava korda seada.
Laval oli kolm naist, kes istusid terve aja toolidel ja rääkisid erinevatest probleemidest ja rõõmudest jms. Ausalt öeldes ei saanud ma midagi aru, näoilmed olid ainult loetavad. Pärast etendust ei olnud ma sugugi kurb, et ma ei saanud näidendist aru, vaid hoopis rõõmus, et ma sain vähemalt mõnedest sõnadest juba aru. Minu jaoks oli see juba suur edasiminek. 

Pärast esimest kahte trenni tollel nädalal sain teada, et meil laupäeval juba mäng. Hommikul 9:30 pidi kohal olema. Mina kiirustasin riietusruumis siis riideid vahetada ja jõudsin saali 9:32. Esimene mõte oli, et kas ma tulin valel päeval sest saal oli tühi, aga mäng pidi 10 algama. Ootasin veidi ja 15 minuti pärast hakkasid inimesed tulema. Mõned mängijad tulid alles 10 läbi ja siis hakkasid alles sooja tegema. Aasta alguse seminaril juba mainiti meile, et mehhiklased suhtuvad kellaaegadesse teistmoodi ning tulevad hiljem kohale. Vaikselt üritan sellega harjuda.
Mäng oli lõbus ja sai palli korralikult taotud. Lõpuks, kui mäng oli läbi, siis ega ma ei saanudki aru, kas me võitsime või mitte. Tähtis oli see, et mäng ise oli hea. See polnudki võistlus, vaid rohkem nagu sõbralik kohtumine.
Energiat kogudes

Ühe trenni algul jutustasin ühe tüdrukuga. Rääkisin talle, et olen vahetusõpilane ja kus koolis ma käin jne. Ja siis ta küsis mult, et mis USA ühendriigist ma tulen. Ma tegin selle peale suured silmad ja võtsin seda kui komplimenti, et järelikult oskan hästi inglise keelt. Seletasin talle, et olen tegelikult Eestist ja et see hoopis Euroopas. 

Pühapäeva õhtul kella 19 paiku vaatasin oma toas telekat. Korraga sadas mu tuppa nõbu Paco ja ütles, et ta läheb oma parima sõbra ja tolle õega kinno ning kas ma tahan ka minna. Muidugi olin nõus. Minek oli alles tunni pärast ja jõudsin veel enne kodutööd ära teha. Ootamatult kinno minemise põhjuseks oli see, et Paco oli saanud tuttavalt kaks ühe hinnaga kupongid, mille kasutamise viimne tähtpäev oli järgmisel päeval. Kuponge oli rohkem kui vaja ning ülejäänud kupongid jagasime kino kassade juures võõrastele inimestele - näod olid rõõmsad. 
Filmi valisime kohapeal. Selleks osutus õudukas "Demonic". Mulle õudukad üldse peale ei lähe, aga enam ei saanud ära ka öelda. Filmini oli tunnike aega ning läksime kohta, kus on palju erinevaid mänguautomaate ja.. raske on seletada.. igatahes oli seal väga palju erinevaid võimalusi mida teha. Ostsime piletid ja käisime ringi. Mina tegin teise tüdrukuga duelli ühes mängus. Olin juba võitmas kui järsku läks seis nulli ja tuled kustu. Kell oli pool kümme ja see mängude "keskus" suleti. Pidime sealt lahkuma. Ostsime ühest kohvikust küpsiseid ja jalutasime tagasi kino poole. 
Kinno ostsime kaasa nii magusat kui soolast popcorni ja selle kõrvale ka joogid. See karamelli popcorn oli nii hea, et selle pärast oleks tahtnud veel ühe seansi teha.

Hakkas pihta koolinädal

Esmaspäeval tegin oma esimese vestluse hispaania keeles. Täpsustuseks ütlen, et see oli esimene vestlus, kus ei pidanud sõnagi inglise keelt kasutama (klassikaaslased küll üritavad hispaania keeles seletada kuid osad asjad ikka inglise keeles). Igatahes.. Ma läksin füüsika õpetajale oma kodutööd ette näitama, kui ta küsis, et kuidas mul läheb, kas mulle meeldib torreon, kes mu vanemad siin on ja kas mu jaoks on väga palav siin. JA MA SAIN KÕIGEST ARU! Sellistest lihtsatest küsimustest, et kas mulle miskit meeldib või kas ma midagi tahan - nendest ma saan aru ja oskan vastata. Oi, ma olin nii uhke enda üle.
Mida vahetusõpilased tunnevad


Kui meil kolmapäeval matemaatikatund oli siis tulid kaks naist meie klassi. Üks oli koolitöötaja ning mõtlesin, et ütleb mingeid teateid meile. Siis ta aga lehvitas mulle ja kutsus mind klassist välja. Tuli välja, et see teine naine Anna on kunagine vahetusõpilane. Nimelt oli ta minu koolis kõige esimene vahetusõpilane (6-7 aastat tagasi). Lahe oli see, et ta on pärit naaberriigist Lätist. Õpetaja lubas mul ülejäänud tunni temaga olla ning me läksime koos puhvetisse. Tegime kerge lõuna ning tutvusime üksteisega. Ta rääkis oma kogemustest ja veidi praegusest elust.
Järgmised tunnid olid inkad ning õpetajal polnud midagi selle vastu kui ma sellel ühel päeval tundidesse ei lähe. Nii siis oligi. Käisime Annaga erinevate klasside juures ja ta aina kallistas õpetajaid, keda ta isegi ei mäletanud, et ta teadis. aeg läks ruttu ja järgmised tunnid pidid mule prantsuse keeled olema. Õpetaja tahtis, et Anna räägiks minu klassi ees oma kogemustest. Õpilased olid üllatunud, kui kuuldi et eestlased ja lätlased ei räägigi sama keelt. Selleks ajaks istusin ka mina juba klassi ees Anna kõrval. Ühel hetkel pidi Anna ära käima ja ma jäin üksi klassi ette. Tehti mulle küsimustevoor eesti ja minu kohta ning siis üritati mulle hispaania keelt õpetada. Terve klass sai naerda, kaasaarvatud mina.
Koolipäev sai läbi ning pidin koju minema. Selline koolipäev mulle küll meeldis. Hommikul poleks ma üldse osanud arvata, et päev selliseks kujuneb. Õhtul käisin ikka võrkpalli trennis ja tagusin palli kuidas jaksasin.
Kas see pall juba tuleb või?

Huuh, kui palav.


Neljapäeval 11:30 lahkusime suure bussiga koolimajast. Sõitsime ühte ülikooli, kus olid kohal erinevate ülikoolide esindajad. See oli nagu väike haridusmess. Peale meie klassi oli seal veel palju teiste koolide lõpuklasse. Tuleb ju hakata valima õiget ülikooli.
Mess toimus hiigelsuures telgis (ilma seinadeta). Telk oli selle jaoks, et päike ei kõrvetaks. Varjus oli aga juba 36 kraadi ning minu jaoks oli seda liiga palju. Algul keksisin rõõmsalt teiste sabas kuid varsti lehvitasin omale paberilehtedega tuult ja jõin vett. Palavus oli kohutav ja muutusin nõrgaks ja tundsin, et ei jaksa seal enam olla. Õnneks me juba varsti lahkusime ja sain mõnusa bussi konditsioneeri alla ennast sättida.
Kui koolist koju jõudsin, siis oli meeletult väsinud ja tegin uinaku. Kuna äratuse unustasin panna, siis magasin 2 tundi (plaanisin pool tundi). Õhtul oli pika uinaku tulemus käes - ei saanud magada. Magama jäin alles poole nelja paiku. Vahepeal pani mitu korda tuled kustu ja üritasin magama jääda, aga pärast poolt tundi tavaliselt sain aru, et ikka ei saa. Lugesin siis raamatut ja kuna Eestis oli hommik, siis sain endiste klassikaaslastega jutustada.

Järgmisel hommikul ei kahetsenud, et nii kaua üleval olin. Veidi Eesti eluga kurssi viimine mõjus mulle hästi ning olin hommikul kohe heas tujus. Koolipäev läks ka üllatavalt ruttu ja lõbusalt. Esimesed tunnid olid tavaliselt. Inglise keele tundides vaatasime filmi "San Andreas" - väga hea film. Filmi vaatamine mehhiklastest klassikaaslastega oli omaette kogemus. Iga kord kui oli mõni armsam hetk siis kuulsid üle klassi "Awwwww", naljakates kohtades ikka naersid täiega ja kui oli mõni halvem koht siis oli "iuuu" jne - aga seda oli väga tihedalt ja ma pole sellise publikuga varem filmi vaadanud.
Meie klass tavaliselt pärast tundide lõppu on selline
Üks algklasside õpetaja, kellega ma juba varem rääkinud olen, tuli reedel mult küsima, et kuidas mul läheb. Ja me jutustasime umbes 20 minutit järjest. Ta on väga palju reisinud ja rääkis oma erinevatest kogemustest. Ütles, et ta palju reisinud ka Euroopas ja Venemaal, aga Eestisse pole kunagi sattunud. Igatahes tundsin ma ennast kohe väga mugavalt temaga ja jutt meil jooksis. Kahjuks pidin ma tagasi tundi ruttama ja tal endalgi oli vaja minna. Samal päeval sain temaga veel jutustada, kui ma pärast tunde pidin direktori juures käima. Ta oli seal kui tõlkijaks meie kahe vahel, et kergem oleks.

Koolis saan ma palju tähelepanu algklasside lastelt, kelle jaoks ma nii huvitav olen :D Üks päev ootasin ühe kabineti ukse taga, et koolitöötajaga õpikutest rääkida, kui tulid kolm tüdrukut mu juurde. Minu üllatuseks rääkisid nad veidi inglise keelt. Nad tutvustasid ennast ja küsisid ka minu kohta ja siis üks tüdruk hakkas mulle laulma. Mina ainult naeratasin ja kuulasin. Ta laulis väga-väga hästi. Pärast seda pidin ma minema ja nad jooksid kihistades ka oma klassi poole. Vahel teeb kohe tuju nii rõõmsaks kui kõnnin koridori peal ja nad lehvitavad ja tervitavad mind. 

Reede pärastlõunal sain ma tuttavaks oma ühe teise nõbu Marcoga. Ma polnud teda varem kohanud, sest ta oli ära USA-s oma isa juures ja just oli tagasi tulnud. Ta ei käi muga samas koolis, kuid on samuti on lõpuklassis. Ta rääkis, millega ta vabal ajal tegeleb ja kuidas tal USA-s oli. Ütles veel, et kutsub mindki endaga teinekord kaasa, kui midagi lahedat tegema läheb.
Õhtul sain teada, et järgmisel päeval kell 8 hommikul pean võrkpallivõistlustele minema. Kuna ma eelmisel ööl polnud väga maganud, siis just mõtlesin, et saab laupäeval kaua magada. Üritasin siis reedel lihtsalt palju varem minna ja võistlusteks korralikult energiat koguda.

Võistlused, grillimine ja järjekordne Starbucksi külastus

Laupäeval ajasin ennast kell 7 üles ja tegin kerge hommikusöögi. 7:40 lahkusime emaga kodust ja võtsime ka Marco peale. Ma hakkasin autos mõtlema, et ei tea kaua need võistlused kestavad, et äkki peaks süüa kaasa ostma. Käisime siis veel poest läbi ja ostsime võiku, õuna ja spordijoogi mulle kaasa.
Kohale pidime jõudma kell 8, aga jõudsime 8:30. Üllatus-üllatus, ainult meie tiimi omad olid seal ja pandi alles võrkusid ülesse. Kõik pikutasid platsi ääres pinkidel ja järgmised võistkonnad hakkasid alles 9 läbi kohale jõudma ja tiksusid kohale kuni 11-ni. Meil oli 2 alagruppi, kus mõlemas oli 5 võistkonda. Esimene mäng oli meil pool 10 ja järgmine alles 2 paiku - passimist oli palju. Mina veetsin enamasti aega oma kahe nõbu - Paco ja Marcoga. Nad olid seal minuga terve päev, vahepeal käisid ka vanemad ja väikevend vaatamas. Mängud läksid väga halvasti - kaotasime... kõik neli mängu... Ma ei tea kuidas see juhtus, aga treener oli igatahes väga kuri. Pärast kolmandat kaotust, kui oli kindel, et niikuinii edasi ei pääse, läksid osad võistkonnast koju ära. Viimases mängus oli meid täpselt kuus ja varumängijaid polnud. Seda viimast mängu võtsime ka rohkem naljaga ja tundsime lihtsalt rõõmu mängimisest ja isegi ei mõelnud sellele, et kaotasime. Minul oli igatahes väga lõbus päev ja sain väga palju naerda.
Poosetame.

Hea töö, naised!

Seal oli kaks erinevat saali, kus me mängisime. Kaks esimest mängu oli suuremas saalis, kus oli veits libe põrand, aga mitte nii hull. Kui me teise saali läksime, siis vaatepilt oli juba teine. See oli kui võrkpalli mängimine jää peal. Mängijad aina kukkusid ja libisesid ja ei saanud mängust nii palju rõõmu tunda.

Koguaeg hõõrusime tossu taldu, et koha pealt ikka minema saaks.
Teine probleem oli see, et oli kohutavalt palav. Kui ma istusin mitu tundi järjset platsi ääres ja ei liigutanud väga, siis oli mul ikka nii palav, et higistasin kohutavalt. Vahepeal oli ära kadunud ka mu suur veepudel ja üritasin oma spordijooki säästa. Igatahes oli kuumus suur. Õues oli tol päeval 38 kraadi ja ega sees väga palju jahedam polnud, 30 kraadi ehk. 
Võistlustelt saime minema veidi 20 läbi, ehk olin seal pm 12 tundi. Koju jõudes olin meeletult väsinud. Esimese ajana läksin kohe pessu, siis õhtusöök ja üritasin varakult jälle magama saada - õnnestus.


Nii hea oli lõpuks puhanuna ärgata. Tegin kodutöid ja nautisin oma vaba aega. Nagu ikka siis kella 14 paiku sõitsime vanavanemate juurde. Seekord grillisime õues. Liha oli lihtsalt niiii hea. Pärast seda olin Reginaga tema toas. Rääkisime poolteist tundi maast ja ilast ja aeg läks nii ruttu. Kell 17 läksime välja, et kokku saada tema sõpradega ning minna Starbucksi. Võtsime kaasa ka ühe alla-aastase täditütre, kes jäin juba poole tunni pärast magama. Starbucksi joogid olid nii head jahutavad. jutustasime seal ligi kolm tundi ning siis Regina tõi mu koju. 

Muid mõtteid

Olen tähele pannud, et siin on isegi kommid ja krõpsud täiesti teistsugused kui Eestis. Igatsen nii Eesti komme. Järgmistele vahetusõpilastele kindlasti teadmiseks, et võtke rohkem komme kaasa!!! Eriti kui nii kaugele lendate. Ka jäätised on siin kuidagi teistsugused. Oeh, raske kohe öelda, kuidas nad erinevad, aga erinevad Eesti omadest, ja maitse on ka täiesti uus minu jaoks. 

Olen praegu juba neljandat nädalat koolis, aga pole veel ühtegi tööd olnud. Küsisin selle kohta teistel õpilastelt ja nad ka väga ei oskanud mulle midagi öelda. Lõpuks sain vist aru et järgmise nädala lõpus on tööd. Täpsemat vastust ei saanud. Sellest lugesin ise välja, et neil on ehk nii et on eraldi kontrolltööde päevad või midagi. Seda saab varsti näha. Kui ma aga nägin, kui palju töid on mu endises koolis juba Stuudiumisse ülesse pandud ja need on ainult pooled, siis mul vajus suu lahti ja hakkas neist kohe kahju. Mõtlesin, et ma oleks nii stressis seal ja nii hea, et saan siin koolis kergemalt võtta.

Olen vahepeal üritanud rohkem siinsest koolisüsteemist aru saada. Siin on juba lasteaed teistsugune ning seal on rohkem õppetunde. Mu väikevend on neljane ning ta hakkas lasteajas inglise keelt õppima.. See klass kus mina käin on Eesti mõistes 12. klass, kuid õpilased on siin enamus 16-aastased ehk minust 2 aastat nooremad. Pärast seda aastat lähevad nad ülikooli, kui lähevad muidugi. See tähendab seda, et kevadel/suve algul on ka minul siin lõpetamine ja saan lõputunnistuse kätte. Saab lahe olema. Kuigi mul on lõputunnistus käes, siis eestisse tagasi tulles lähen ma ikkagi kooli ning teen 12. klassi uuesti.

Ma ei väsi korrutamast kui palav siin on. Veepudel on peaaegu koguaeg käe pärast. Kooli võtan ma ka alati veepudeli kaasa. Selleks täidan ma õhtul pool pudelit veega ning panen sügavkülma ning hommikul panen ülejäänud pool toatemperatuuril vett juurde. Esimesed tunnid on on külm vesi, aga kuna on nii palav, siis see jää ei püsi seal kaua. 
Kuuma tõttu käiakse siin kord päevas pesemas. Esimestel nädalatel käisin ma reipalt hommikul dušši all, aga praegu olen hommikuti nii väsinud, et raskelt venitan ennast hambaid pesema. Nüüd käin õhtuti pesemas ära. Kui võrkpallitrennis käin, siis on niikuinii vaja õhtul pesus käia.
Kui üritan magama jääda

Algul oli nii, et mul ei olnud tavaliselt kõht tühi ja palju ma ei söönud. Portsud tundusid ka alati nii suured. Nüüd on aga kõik muutunud. Koguaeg tahaks süüa ja koolis ka mõtlen, et peaks ikka puhvetist miskit juurde ostma. Portsusid nad tõesti enam nii suuri ei pane - selle ma tegin esimestel nädalatel selgeks, et nii palju mulle sisse ei mahu. Ja vürtsika toiduga hakkan ka vaikselt harjuma. Söön juba veidi vürtsikamaid asju kui algul suutsin süüa. Kuigi nüüd tühja kõhu tunne on tihedamini siis kaalust pole veel juurde võtnud ja teksade jalga saamisega veel probleeme pole :D

Pean ära mainima ka selle, et iga postitusega tunne, et eesti keele grammatika on aina raskem. Vahel kellegiga räägin ka siis ei tule mõni lihtne eestikeelne sõna meelede ja see on kohati nii naljakas.

Kui on küsimusi või soovitusi siis kirjutage julgelt!

Musid - kallid
Annika

4 kommentaari:

  1. Kuidas Anna sinna sattus? Torreon ei ole just koht kus möödaminnes käiakse.

    VastaKustuta
  2. Ta oli siin vahetusõpilane nagu minagi ja tuli oma pere, sõpru, vana kooli ja klassikaaslaseid külastama. Ta on siin kolm nädalat puhkusel ning siis läheb koju tagasi. Ütles veel, et ta igatses väga Mehhikot ning nüüd ei taha enam tagasi koju minna. Hehe.

    VastaKustuta
  3. Palju seal tavaliselt õhutemperatuur on ja kas sina peatud Mehhikos Lõuna - või Põhja - Mehhikos?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu linn on Torreon, mis on Põhja-Mehhikos.
      Kui ma augustis siia tulin, siis oli päeva ajal pidevalt 35 kraadi ümber ning öösel veidi üle 20 kraadi. Nüüd talvel oli palju jahedam. Mõni hommik oli vaid 1 kraad ning päeval 15 kraadi.

      Kustuta