15. aprill, kolmapäev. Olin koolis. Mata tund. Istusin. Esimeses pingis. Vaatasin aknast välja. Pea oli matemaatikast juba küps. Tahtsin magada. Järsku tundsin kuidas telefon taskus heliseb. Enne kui jõudsin vaadata, kes helistab, mõtlesin, et millega ma nüüd hakkama olen saanud, et keset koolipäeva kõne saan. Tundmatu number. Kas võtta vastu või ei? Vaatasin tahvlile - ega enam hullemaks minna ei saa. Küsisin välja. Vastasin koridoris kõnele: "Tere, Annika kuuleb". Kõne oli YFUst - "Meil on hea meel sulle teatada, et me oleme leidnud sulle pere." Wuhuuuu. Peas käis korraga sada mõtet läbi. Ei saanud hetkeks sõnagi suust välja. Sain teada vanemate nimed ja linna, kuid need olid juba paari minuti pärast meelest, kui ma klassi tagasi läksin. Öeldi veel, et saadeti mulle ka meilile nende kontaktid ja veidike infot.
Läksin tagasi klassi. Nägu naerul. Silmad särasid. Tunni lõpuni ei suutnud ma enam üldse matemaatikale mõelda ja ülesanded ei sujunud. Samas oli laua all koguaeg telefon pihus ja kirjutasin SMS-e ja fb-sõnumeid, sest kellegagi oli vaja oma rõõmu jagada. Pärast seda ootasin kärsitult tundide lõppu, et ühikasse minna ja kohe Google mapsi pealt elukoht uurida. See oli päev kui mulle jõudis esimest korda tõeliselt kohale, et ma tõesti lendan varsti ära ja olen aasta teisel pool maakera.
Elukoht
Hakkan elama Coahuila [koaˈwila] osariigis, mis asub Põhja-Mehhikos. Ajavahe on kaheksa tundi (Eesti ajast taga). Minu kodulinnaks on väikelinn Torreon, mis (kui ma õigesti olen aru saanud) on Tallinnast suurem. Muidugi kohe sai Google mapsi kaudu linna peal ringi jalutatud. Teadsin, et linna läbib jõge, aga seda ma kaardilt ei uurinud. Isa siis varsti ütles, et jões ei ole vett. Mu esimene mõte oli "misasjaa". Tõesti polnud, autojäljed olid seal ainult. Mu host-ema juba ütles ka, et ma korralikuks kuumuseks valmis oleksin, sest nad elavad suht kõrbe lähedal.Minu kodu näeb välja selline:
Perekond ja koduloomad
Mind ootavad seal vanemad, 4-aastane väikevend ja vanaema, kes ka seal elab. Arvatavasti ei ole see kõik ja perekonnaks loetakse ka kõiki onusid, tädisid, nõbusid ja kõike muud. Segadust on mul palju.Ma ei teadnud üldse, et neil kodus neljajalgseid kodus ringi jookseb, kui ma poleks nädal aega tagasi nii jutu jätkuks küsinud. Kui mu host-ema siis mulle kirjutas, et neil on kolm koera, siis esimese hooga mõtlesin, et... Õigemini ma ei jõudnud väga midagi mõelda, sest kohe tuli järgmine sõnum, et neil on ka üks kass. Tekkis juba kodusem tunne - ka minul on kass ja üks koer kodus. Ja juba tuli uus sõnum - neil on 15 kilpkonna ja üks kala ka. Siis vajus mul küll karp lahti. VIISTEIST kilpkonna. Seal majas juba igav ei hakka. Kokkuvõtteks hakkame seal katuse all elama 25-kesi.
Hispaania keelt ma oskan öelda vaid paar üksikut sõna, kuid juba kogun omale fraase ja tähtsamaid sõnu, et esimestel päevadel hakkama saada. Nimelt on host-ema perekonnas ainuke, kes inglise keelt räägib. Ta ei räägi küll eriti hästi ning mul tihti raske aru saada, mida ta mulle kirjutas, kuid ta üritab ning küll me kohapeal käte ja jalgade abil üksteisest aru saame.
Vanemad tegelevad vist cargo (eesti k - last, laadung) -veoga. Pole päris kindel. Kindel on aga see, et nad avavad (või nüüd juba on avanud) oma restorani. Saab põnev olema.
Fun fact: Mu mehhiklasest väikevennal on samal päeval sünnipäev kui mu päris-vennal Eestis - 4. oktoobril.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar