See lõputu paberite täitmine ja tekstide kirjutamine..

Hei-hei!

Toetajate otsimise koolitus

Ühel hetkel oli Toetajate otsimise koolitus juba väga lähedal. Koolitusel osalemise eelduseks oli kohustuslik kirjutada motivatsioonikiri, millega läks lõpmatult kaua aega. Ja see oli alles algus. See motivatsioonikiri, mis mul oli seal koolitusel kaasas, läks sellisele ümbertegemisele, et vanast motivatsioonikirjast jäi alles vaid väike osa.
Koolitusele läksin koos oma klassiõe Veronikaga, kes ka sel aastal vahetusaastale läheb (Ungarisse). Teel sinna me otseloomulikult eksisime ära ja jõudsime kohale väga suure ringiga.
Koolituselt sain palju abi ja hea oli näha neid noori, kes minuga täpselt samas seisus oli. Pärast koolitust hakkasin ruttu oma uusi teadmisi rakendama enne kui need meelest lähevad ja motivatsioonilaks kaob.
Juba jõulude paiku jagasin välja esimesed toetuse taotlused. Enne seda oli aga tükk tegemist dokumentide koostamisega. Pärast kooli pidi kõik need hunnikutes kodutööd ära tegema ja pärast seda veel dokumentidega mässama. Mäletan, kuidas unetundide arvelt nuputasin motivatsioonikirja jaoks aina lauseid - hiljem sain tulemuse üle uhke olla. Ühikast võis mind tihti leida sellisena:

Nii toetuse taotlus, motivatsioonikiri, CV kui ka soovituskiri sai tõlgitud inglise keelde, sest saatsin neid ka tuttavatele välismaal. Selle tõlkimisega oli ka suur pusimine. Tegin nii palju kui oskasin ise ära, siis andsin ingilse keele õpetajale, kes aitas mul seda korrigeerida, ja hiljem kontrollida ka oma tädile, kes elab Inglismaal. Tõlgitud need said.

Rahvusvaheline fail

Samal ajal oli YFU saatnud mulle ka lingi rahvusvahelise faili jaoks. Pidin selle jaanuari keskpaigaks ära täitma.

Seal pidi kirjeldama nii ennast kui oma perekonda, rääkima oma hobidest, märkima mida ma oskan teha ja mida mitte ning palju palju muud. Üks problemaatilisi asju oli vaktsiinide tegemine. See jäi suhteliselt viimasele hetkele ning osad vaktsiinid saan ma alles nüüd vahetult enne äraminekut. Tuli ajad kirja panna nii perearsti kui hambaarsti juurde, et nad kinnitaksid, et mul ikka tervis korras on. Ja passi pidi tegema, sest selle numbri pidi rahvusvahelisse faili kirjutama.
Rääkimata veel sellest, kuidas ma täitsin hinnetelehte. Ja kuidas see pärast tagasi saadeti, sest hinded tuli kirjutada tähtedes(A+, A, B jne), aga ma olin kirjutanud numbrites. Pidi ümber tegema.
Oli vaja kirjutada ka inglise keelne kiri oma tulevasele vahetusperele. Selle puhul sain ma juba ära kasutada osasid lauseid oma motivatsioonikirjas ja toetuda tekstile, mida olin juba rahvusvahelisse faili kirjutanud.
Siis kui see fail sai valmis ja YFU-le esitatud, siis oli elu kohe mingiks ajaks rahulikum. Keskendusin õppetööle ja otsisin vaikselt toetajaid.

Stipendiumikonkurss

Juba sügisel uurisin, et kas mul on võimalus stipendiumile kandideerida, kui ma Mehhikosse lähen. Siis mulle räägiti, et põhiliselt on stipendiumid neile, kes Euroopasse lähevad, ning need, kes väljapoole Euroopat lähevad, nendele on stipendiume väga vähe. Lõpuks sain ma aru, et Mehhikosse minejatel üldse väga võimalust pole. Jätsin selle asja sinnapaika.
Märtsi algul, kui oli lähenemas viimane stipendiumivoor, kuulsin ma, et on üks stipendium, mis on väljaspoole Euroopat minejatele ning katab lennukulud. Mina siis kohe võtsin asjast kinni ja hakkasin taotlust täitma. Sai jälle pikalt kirjutada. Mõtlesin, et kui ei proovi, siis pole ju üldse võimalust.

Sain stipendiumi taotluse saadetud päev enne tähtaega. Jäin vastust ootama.
10 päeva pärast tuli meil, et olen pääsenud järgmisse vooru ehk stipendiumivestlusele. Ehk siis sõit jälle Tallinna. Päev enne vestlust lugesin hoolikalt mitu korda läbi, mis ma taotlusesse kirjutasin ning mõtlesin, mida kõike nad mult võiksid küsida.

Pabistasin ikka väga enne minekut. Kui YFU kontori uksest sisse astusin, siis kui imeväel olid mul suunurgad kõrvuni ja julgus tuli sisse. Vastasin soravalt kõigele, mis küsiti ning jäin enda vastustega rahule.
Jälle pidi ootama. Mõne päeva pärast tuli meil. Pääsesin järgmisse vooru. Olin nn finaalis ühe stipendiumi peale.. Üks stipendium, kaks inimest. Huuh. Pidin saatma oma CV ning selle järgi otsustad stipendiumi väljaandja, kummale ta stipendiumi annab.
Iga järgnev päev käisin oma meilide postkasti kontrollimas. Läks mööda nädal, kui tuli vastus. Esimesed sõnad ja ma muutusin kurvaks.. "Kahjuks otsustas YFU koostööpartner OÜ NG Investeeringud Sinu vahetusaastat mitte toetada ning stipendium läks teisele kandidaadile." AGA.. kui ma lugesin edasi ning nägin, et ma saan hoopis YFU Eesti poolt väljapandud 1000-eurose stipendiumi, siis ma keksisin oma toas ringi nagu väike laps, kes sai jõuluvanalt kingituse. Ma sain stipendiumi. See oli mulle väga suureks abiks ning andis jälle motivatsiooni.

Selleks korraks kõik.
Järgmises postituses kirjutan ma juba oma PEREKONNAST ning vähe sellest, mis mind ees ootab.