Neljapäev, 27. august 2015

Juba teine nädal koolis. Aeg läheb ruttu.

Koolipäevad lähevad üllatavalt kiiresti. Kõik tunnid on ühes klassis ja õpetajad on need, kes klassi vahetavad. Tunnid kestavad 40 minutit ja vahetunde pole. On ainult üks pooletunnine lõunapaus.
Meie klassis on 19-20 õpilast. Tüdrukuid on mõne võrra rohkem kui poisse. Klassiruumides ei ole pingid ilusate ridadena nagu ma olen harjunud. Laud ja tool on ühendatud ja neid veetakse koguaeg klassiruumis ringi ning vahetatakse kohta. Nii on päris mugav.
Koolivormi särgid on kõigil olemas aga kogu vorm on ainult 3 tüdrukul meie klassis. Ülejäänud peavad teksapükse kandma. Klassiruumis on veel okei aga klassist väljas, kus on tavaliselt 35 kraadi, on minu jaoks nagu saunas nende teksadega.
Pärast kooli olen ma alati väga väsinud. Väsimust rekitab see, et ma enda ümber kuulen koguaeg võõrkeelt ja siis pean pingutama rohkem. Alguse asi.



Hakkasid pihta tunnid

Mäletan oma esimest kahte tundi - bioloogiad. Mitte midagi aru ei saanud, mis õpetaja rääkis. Keegi mu seljataga tõlkis mulle, kui küsimused olid minu kohta. Oii, kus kõigil oli raskusi mu nime hääldamisega., Igaüks ütleb seda veidi erinevalt: Ainika, Anika, Aniika, Einika ja mõni ütleb Annika. Mina seda enam tähele ei pane, kes kuidas ütleb - saan aru küll kui minust jutt käib.
Tunniplaanis olid mõned õppeainete nimetused kirjutatud lühenditena ehk ma vahepeal ei saanud isegi aru, mis tund on. Aru ei saanud selle pärast, et iga aine esimeses tunnis tutvuti (4 uut õpilast klassis koos minuga) ja tehti semestriks plaane, aga ainest endast ei räägitud.
Ma mõtlesin, et paistan välja, sest mul heledad juuksed ja enamus mehhiklastel on siin tumedad (mustad) juuksed. Aga mis tegelikult minu puhul neile huvi pakkus olid mu silmad (enamusel tumedad silmad). Reaktsioon oli umbes selline: vauu, sul on heledad silmad :o ja vaadati neid 15 cm kauguselt. Mäletan, et ühel hetkel tuli see bioloogia õpetaja minu juurde, kummardas ja vaatas mind väga lähedalt. Mina ehmusin ära, tegin suured silmad ja mõtlesin, et mis mul viga on. Selja tagamt sosistati, et õpetaja imestab mu silmi. Algul ei jõudnud mulle kohale, aga siis ütlesin õpetajale aitäh ja naeratasin. Esimesel päeval käidi pidevalt mu silmi vaatamas - need olid ju nii teistsugused. Minule tegi see ainult nalja.

30-minutilisel lõunapausil ruttavad kõik klassist välja, et süüa ostma minna. Õues on väike toiduputka. Esimesel päeval ma ei julgenud muud sealt osta kui küpsiseid. Seal müüdi erinevaid Mehhiko toite, aga kuna ma ei saa nimetustest aru, siis ma ei hakanud kohe riskima. Pealegi olin ma alles tšillist haige olnud ja seega kartsin, et toidud väga vürtsikad. Kolmandal päeval ostsin sealt võileiva kanaga. Öeldi, et see ei ole üldse vürtsikas. Kui söödud sain siis keel õhetas ja jõin pool pudelit vett ära. Olen sealt veel ühe toidu ostnud, aga see osutus ka vürtsikaks ja ma lasin selle klassikaaslasel lõpuni süüa. Hinnad on seal igatahes väga madalad ja selle pärast ei pea muretsema. Teistel päevadel olen lõunaks kodust kaasa võtnud õuna või hommikul võileiva kaasa teinud.

Õpikuid rentida ei saa nagu Eestis olen harjunud, Kõik peab ise ostma. 
Kui õpetajat klassis pole, siis ühendatakse telefon kõlariga ja lastakse üle klassi muusikat.
Vetsudes pole vetsupaberit, iga kord tuleb sekretäri juurest seda võtmas käima.
Kodutöid ei ole palju, aga mul kulub nende tegemiseks kõvasti rohkem aega kui teistel. Peaaegu kõik materjal, mis me tundides vihikusse kirjutame, saab pärast tunde eesti keelde tõlgitud täna minu sõnaraamatule ja Google translatele. Nii õpin ma aina uusi sõnu.

Erinevatest õppetundidest

Mehhikosse tulles teadsin, et siin ei räägita nii palju inglise keelt kui Eestis ning paljud ei oska seda üldse. Meie inglise keele õpetaja on selles koolis uus. Ta kolis teismeeas USA-sse ja nüüd paarkümmend aastat hiljem tuli tagasi Mehhikosse. Keel on tal selge ja õpetab ta hästi. Usun, et õpilased arenevad tema käe all palju, eriti arvestades seda, et meil on inglise keelt 8 tundi nädalas.
Esimesel tunnil tehti meile test, et kontrollida meie taset. Ma leidsin seal testis vea :D Tuli välja, et klassis umbes pooled ei oska inglise keelt peaaegu üldse. Vaid 3-4 õpilase testi tulemused olid väga head. Ma ei saa mainimata jätta, et minu tulemus oli kõige parem :D Klass jagati pooleks ja osad läksid teise õpetaja juurde, kes õpetab inglise keele algtõdesid. Nende asemele tulid meile nooremad õpilased, kes on oma klassis väga heal tasemel. Kokku sai üks suur 27 õpilasega grupp. 

Matemaatika ja füüsika õpetaja on üks ja sama. Need tunnid on minu jaoks väga lihtsad. Mina kordan vanu asju ja teised aina murravad pead. Päris uhke tunne oli, kui mina olin klassi peale ainuke, kes füüsikas ülesandele õige vastuse sai. Nendes tundides on mul suhteliselt igav, sest tempo on väga aeglane. Tunni aja jooksul kirjutatakse veidi ja tehakse vaid 1-2 tehet. Ma olen harjunud matemaatikas ühe tunniga lehtede viisi tehteid harjunud tegema. Vaikselt hakkan harjuma sellega, et siin võetakse palju vabamalt.
Matemaatikas oli ka olukord, kus õpilane lahendas näidisülesannet. Vastus ei olnud küll väga oluline, aga õpilased ei saanud arugi, et vastus oli vale. Ma siis julgesin seda öelda ja kõik vaatasid mind, et mis ma ajan. Siis tuli õpetaja mu juurde ja vaatas mu vihikut - tuli korra hirm, et äkki ma eksisin. Ma olin õigesti lahendanud ja õpetaja imestas - pärast seda olen ma õpetajal üks lemmikuid õpilasi. 

Hakkan siin ka prantsuse keelt õppima. Esimesel tunnil kõik rääkisid enda kohta midagi. Kui minu kord tuli, siis ma lihtsalt vaatasin õpetajale otsa ja ei osanud midagi öelda. Sain öeldud, et mu nimi on annika ja olen 18-aastane. Kõik. Õpetaja küsis mult küsimusi ja aina kordas neid. Mina aga raputasin pead ja ütlesin, et ma ei saa aru. Ta aina jätkas. Klassile tegi see nii nalja, kuidas ma aru ei saanud. Minul oli veidi kurb, et kõik naersid ja keegi ei tahtnud mulle tõlkida ka. Pärast tuli välja, et õpetaja oskas väga hästi inglise keelt. Nüüd ma vähemalt tean, et kui ma talle inglise keeles räägin, siis ta saab aru.

Esmaspäeval viimastes tundides õpime süüa tegema. Esimese nädakla tundides oli meil teooria ja sel esmaspäeval pidime kokkama. Meie grupp pidi browniesi tegema. Saime taigna valmis ja siis tuli välja, et on mingi probleem ja ahju ei saa kasutada. Üks tüdruk võttis meie taigna kaasa ja tegi selle kodus lõpuni ning tõi järgmisel päeval kooli kaasa. Ta tegi sellest hoopis ühe suure koogi, mis oli väga magus aga maitsev. Igaüks sai tüki.



Ajaloo tundides on aina kirjutamine. Praegu on mingi kuri asendusõpetaja ja ta saab klassi peale tihti vihaseks, kuna õpilased naeravad ja ei käitu nii nagu peaksid.
Minu jaoks uus aine on filosoofia. Ma pole veel aru saanud, mis me seal teeme.
Bioloogias õpime ka asju, mis ma õppisin eelmisel õppeaastal. Saan teemast isegi aru ja probleeme pole. 
Teisel geograafia tunnil pidime presentatsiooni tegema klassi ees gruppide kaupa. Mina pidin ka seal olema. Viis minutit enne anti mulle tekst ette, mida lugema pean. Klassi ees lugesin need laused ette, ise sõnagi arusaamata, millest ma räägin. Kui loetud sain, siis klassi poolt tuli igatahes soe vastukaja ja nad olid üllatunud.
Veel on mul tunnid nagu: kirjandus, kommunikatsioon, orientatsioon, uurimismeetodid, ESEM (pole endiselt aru saanud, mis see on) ning veel üks õppeaine, mille nimetust ma isegi ei tea :D

Õpetajad on minu vastu väga sõbralikud ja mõistvad. Kodutööd kirjutan ma inglise keeles, kuid õpetajad kiidavad selle heaks ilma arusaamata, mis ma sinna kirjutasin. 
Kui on mingi pikema teksti tunnis kirjutamine vihikusse (kui õpetaja dikteerib), siis ma piilun kelleltki ja kirjutan maha.  Alguses suudan paar sõna ise kirjutada, aga siis tuleb arusaamatu koht ja jään teistest maha ja siis enam järgi ei saa. Füüsikas ja matemaatikas on kergem. Seal saan enamus teksti ise kirjutatud.

Klassikaaslased

Suhtlen ma praegu enamasti nendega, kes oskavad inglise keelt. Klassikaaslsed aitavad mul hoolega hispaania keelt õppida. Küsivad mult küsimuse hispaania keeles, siis ütlevad selle teisel korral sõna-sõna haaval aeglaselt ja kui ma ikka aru ei saa siis tõlgivad. Ja vahel kui mul on midagi vaja, siis õpetatakse mulle kuidas seda lauset hispaania keeles öelda. Suur aitäh neile abivalmiduse eest. 
Minu klassiõde Diana, kes oskab väga hästi inglise keelt, aitab mul tihti sõnu tõlkida. Üks päev kirjutasin mitukümmend tegusõna inglise keeles paberile ja ta tõlkis need hispaania keelde. Nüüd harjutan nende sõnade pööramist. 
Õppetöös pakutakse ka palju abi. Seletatakse ja suunatakse õigele teele. 
Mehhiklased on palju lähedamad üksteisega kui eestlased. Hakkan sellega vaikselt harjuma. 

Spordist

Võibolla panite tähele, et kui mainisin, mis tunnid mul on, siis sporti jutuks ei tulnud. Jah, mulbpile siin kehalist kasvatust. Ainult noorematel õpilastel on. 
Huvitav on aga see, et kool ei paku ka ühtegi trenni. Minu jaoks oli see suur üllatus ja kuna mulle meeldib palju spordiga tegeleda, siis ka veidi pettumus. 
Uurisime vanematega spordiklubisid ning võimalusi. Tuli välja, et valik on väga väike. Külastasime ühte spordiklubi, kus mu tädi käib. Spordiklubis oli küll sobivaid trenne, kuid arvestades klubi kaugust kodust (ei saa nii tihti külastada) ja kuumaksumust, siis otsustasin selle plaani katki jätta. 

Vanemad panid mängu tutvused ja uurisime ülikooli, kus mul kaks tädi õpivad. Seal oli erinevaid spordialasid, aga mulle pakkus ikka võrkpall kõige rohkem huvi. Kolmapäeval käisime ülikoolis ja kurtsime oma muret. Ülikool oli mu nõus vastu võtma võrkpalli ja esimene treening oi juba tunni aja pärast. Mulle väga meeldis seal. Kõik trennikaaslased võtsid mu kohe omaks ja olid sõbralikud. Harjutusi tehes polnud mul probleemi kaasa tegemisega. Kui aga mänguks läks, siis ei saanud ma hästi aru. Nendel on teistsugused liikumised ja ma pidevalt pidin küsima kas ma pean kellegagi vahetama ja kuhu. Keeleprobleem seal suur ei olnud. Rohkem ikka mängisime kui jutustasime, aga inglise keelt oskasid nad küll. Trenni lõpus oli treener öelnud, et olen päris hea mängija, vajan lihtsalt harjumist. 

Praeguseks kõik.
Ilusat suve lõppu !

2 kommentaari:

  1. Päris hästi kirjutatud, aga võiksid ainult õigekirjale rohkem tähelepanu pöörata. See on sõbralik nõuanne, mis ei ole pahas mõttes öeldud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Üritan edaspidi rohkem jälgida :)

      Kustuta