Teisipäev, 18. august 2015

Esimene nädal - palav, palav, palav!

Pühapäeva hommikul ärgates avastasin, et ma olin öösel kõik teki pealt maha lükanud - elu nagu saunas. Küll siin linnas on kuum - ka öösiti. Praegu on päeval olnud püsivalt 36 kraadi ringis ja öösel veidi üle kahekümne kraadi. Otsese päikese käes olen olnud minimaalselt. Tavaliselt viibin ruumis/autos või siis lihtsalt varjus - nagu enamus inimesi. Pere ütles mulle, et see kuumus on umbes kahe kuu pärast läinud ja siis läheb jahedamaks.

Pühapäev suurema pere seltsis

Hommikul käisin pesus, avastasin vannituba. Alumisele korrusele minnes tundsin söögilõhnu - hommikuks muna. Ega ma söögilaua taga sõnagi aru ei saanud millest räägiti, aga mõndadest nägudest ja žestidest küll - sain niigi palju kaasa naerda. Pärast seda näitas mu väikevend Paco mulle ükshaaval pooled ome mänguasjad ette, ise nii elevil ja aina jutustas mulle midagi (mina muutkui naeratasin ja vastasin "si"("jah").
Pärastlõunal läksime mu isa (ka Paco) vanemate majja. Tutvusin minu osade tädide-onudega (vist oli 5). Minu isa on õdedest-vendadest vanim ja noorim on minuvanune Regina. Nii palju uusi nägusid jälle.
Kahe noorema õe Regina ja Cristyga rääkisin veidi - oskavad väga head inglise keelt. Cristy tutvustas mulle maja ja siis oli aeg söögilauda minna. Kõigepealt pasta krevettidega, siis pitsat, salatit ja kooki ka veel peale. Ma sõin seal lauas vist kõige vähem aga kõht oli täis nagu oleks jõulud.
Tibake sain seedida kui juba sõitsime tüdrukutega mu kodu poole, et ujukaid haarata. Kui tagasi jõudsime siis oli väljas temperatuur kõrgpunktis - 40 kraadi ligi. Otsustasime Reginaga maja taha basseini minna - päeva parim otsus. Aeg läks kiiresti ja oli juba õhtu ning läksime perega koju tagasi. Pakkisin lõpuks oma asjad kohvritest lahti.
Õhtul sõime veel Mehhiko moodi hamburgereid, kus oli minu jaoks vist liiga palju tšillit.

Jäin haigeks - tšilli andis tunda

Juba esmaspäeva hommikul oli tiba halb olla ning söögiisu läinud. Sõin vaid ühe võileivasuuruse asjanduse (ei jää need söökide nimetused kuidagi meelde) ja rohkem ei tahtnud. Sain tuttavaks oma tädi Silviaga, kes edaspidi aitas meil migratsiooniametis pabereid ajada. Ta käib meil iga päev külas. Samal ajal oli meile külla tulnud ka mu nõbu Paco (jah, veel üks Paco), kes ka meie pere seltsis iga päev aega veedab (ta elab ainult 4 maja kaugusel). Ja veel uusi nägusid - tuli välja, et meil on ka koduabiline.
Kella 10 paiku läksime minu tulevasse koolimajja. Näitasin seal oma näo ette ja täitsin mõned paberid. Sõitsime kesklinna. Migratsiooniametist saime teada, mis kõiksugu dokumente me peame neile esitama. Sel ajal, kui linnas olime, tundsin ennast endiselt halvasti, kuid mitte nii hullult, et perele kurta. Ma arvasin, et ma lihtsalt pole selle kuumusega harjunud. Fun fact: Iga kord kui ma päikese kätte lähen, siis vaevu näen, kuhu kõnnin, sest päike on minu jaoks siin liiga ere (pere jaoks on see naljakas kuidas ma silmi kissitama pean :D)
Sõitsime äärelinna poole. Perel oli vaja äriasju ajada ja ma heameelega sõitsin ka kaasa ning uurisin ümbrust.
See on see "jõgi", kus vett ei ole
Kella 14 paiku hakkas olukord päris allamäge minema - võtsin valuvaigistit ja pere ka juba muretses, kas muga kõik korras. Pärast hommikusööki olin ainult vett joonud, sest muud ei tahtnud. Toit tuli üles ja tšilli ei kõrvetanud mu kõhus enam mõnda aega. Magasin isegi diivanil tunnikese (minu toas parandati konditsioneeri). Oli juba õhtu. Tundsin, et kõhuvalu hakkab tagasi tulema. Jõin topside kaupa vett ja vett. Varsti tulid vanemad koju ja mõtlesid mind lausa arsti juurde viia. See jäi ära, käisime ainult apteegis. Koju tagasi jõudes sõin veidi tarretist, et mitte rohtusid täitsa tühja kõhu peale võtta, ning läksin magama.
Järgmine päev panid pere mu voodirežiimile. Öösel magasin väga hästi - esimene korralik väljapuhkamine. Hommikusöögiks anti ainult tarretist, jogurtit ja puuvilja. Edasi saadeti mind vanemate tuppa (maja kõige jahedam tuba - alla 20 kraadi) telekat vaatama. Vajusin jälle magama tunnikeseks. Päeva jooksul ma eriti telekat ei vaadanudki, vaid lugesin raamatut ja suhtlesin sõpradega. Enesetunne oli igatahes palju parem ja muretsemiseks polnud enam põhjust.

Rahulik kolmapäev

Pärast hommikusööki läksime kesklinna. Migratsiooniametis seekord kaua ei olnud. Saime teada, et mingi dokument on veel puudu. Kui me ühe foori taga seisime, siis märkasin ühe maja katusel klaasikilde. Paco ütles, et see on vana viis, kuidas vargaid eemale hoida.


Lõuna paiku toodi mulle tuppa uus telekas ja hiljem tuli üks mees, kes siis hoolega juhtmeid ühendas. Algul tegi telekas trikke. Lülitas ennast iseenesest välja. Pärast sain teada, et meie tänaval parandatakse midagi ja sellepärast oli ka elekter häiritud.
Õhtul viidi mind õmbleja juurde, kes mult koolivormi seeliku jaoks pikkused võttis.
Perekondlik jalkaõhtu

Neljapäev - pesapalli vaatama

Viimast korda käisime veel migratsiooniametis asju ajamas ja siis läksime mu kooli juurde. Sain omale koolivormi särgi (seeliku ka saan, siis panen pildi). 
Edasi sõitsime suure jalkastaadioni juurde. Imetlesin seal kohaliku jalkatiimi (Santos) karikaid ja saavutusi.
Vanematega
Õhtul läksime perega pesapalli vaatama.
Paco, väikevend, mina
Valgusfoori taga seistes käisid inimesed akende taga mängu jaoks snäkke müümas. 
Ma polnud kunagi varem ühtegi korralikku pesapalli mängu oma silmaga näinud. Mulle väga meeldis. Meie tiim võitis!!
Pildi juures pean igaks juhuks ära mainima, et õlleklaasid sümboliseerivad seal meie võitu mitte meie tegevust.

Väljaku ääres oli maskott, kes inimesi lõbustas. Tantsis, kargas ja publikust muutkui hõigati talle igasugu asju.

Tädi Silvia, mina, nõbu Paco, isa, väikevend ja ema


Kokkuvõttes oli väga vinge õhtu. Sai palju naerda ja meeleolu oli super.

Reede - jalkalahing

Kuna ma Mehhikosse tulin sõnagi hispaania keelt oskamata, siis otsustasin reede hommikul, et tuleb kuskilt otsast pihta hakata. Eestist võtsin ma kaasa Hispaania-Eesti sõnaraamatu, kus on lühiülevaade ka hispaania keele reeglitest. Kui ma nägin seda 3,5 lk pikkust tabelit tegusõnade käänamisest, siis vajus küll suu lahti. Reeglitest parem ei alusta. Võtsin oma väikevennalt paar lasteraamatut ja hakkasin neid sõna-sõna haaval tõlkima - päris hästi tuli välja. Vahepeal tuli ka Paco mulle seltsi ja lasi mul endale raamatust ette lugeda, et hääldust ka õpiksin. Ta seletas mulle ära kõige lihtsama mineviku ja tuleviku moodustamise - oi see oli suur kergendus.
Päev läks kiiresti ja varsti oli käes õhtu. 20:30 paiku lahkusime kodust, et jalkamängu vaatama minna - meie jalkatiim (Santos) vs America (tiim Mexico Cityst).  Publik oli suur - 47 000 inimest. Meie saime vaadata mängu rõdu pealt, kus oli mugavad nahkistmed ja hea vaade. 
Mäng oli vaid umbes 10 minutit kestund, kui anti välja esimene punane kaart - kahjuks meie võistkonna mängijale. Santose treener sai väga vihaseks ja ütles midagi kohtunikule. Selle peale saadeti treener platsilt minema ja tiim pidi ilma temata lõpuni mängima. Järgmisel päeval sain teada, et Santos jäi oma peatreenerist täitsa ilma pärast seda mängu (pole kindel kas vallandati või lahkus ise). Pärast seda ei läinud mäng väga hästi ning lõpuks Santos kaotas 0-2. Mäng oli igatahes põnev ja mul oli suurepärane õhtu. Koju jõudsime alles pärast keskööd.





Ettevalmistused kooliks

Laupäeval ärkasin ma kell 10. Viisin kõik oma riided pessu ja sõin hommikust. Kell 12 skypesin ma oma Eesti perega üle kahe tunni. Algul oli kaamerapilt halb, kuid varsti see paranes ning tegin neile ka väikse tuuri maja peal. Veidi naljakas oli algul mõelda, et mul oli keskpäev ja vägaväga palav ning nemad samal ajal istusid tekid ümber õues ja hakkas juba pimedaks minema. 
Pärastlõunal käisime kesklinnas. Seekord oli vaja sealt mulle kooliasju osta. Pidime ka ühe õpiku ostma, aga me ei leidnud seda ja otsustasime mõni teine päev raamatukogust küsima minna. Muu vajaliku saime kätte.

Viimane puhkepäev enne kooli algust

Lõuna paiku läksime mu Pacoga tänavate peale. Ma täpselt ei saanudki alguses aru, et kuhu me nüüd lähme (nagu tavaliselt). Kahe bloki kaugusel on üks linna peatänavatest. Alla kilomeetripikkune teelõik sellest tänavast on autodele suletud. Seal oli palju inimesi, kes jalutasid oma koeraga. Seal oli igasuguseid asju: rulluiskude ja jalgrataste rent, batuudid, jalgratta põhimõttel liikuvad sõidukid, rulavendade kambad jne. Me käisime ühes muuseumis, kus olid maalid. Me Pacoga arutasime pea igat maali, et mis see võiks tähendada ja mis mida sümboliseerib. Järgmisena tahtsime minna rentida seda sõidukit, mis jalgratta põhimõttel töötab. Hetkel olid kõik väljarenditud ning pidime 20 minuti pärast tagasi minema. Kuna õues oli nii palav, siis me läksime seal kohe kõrval olevasse McDonaldsisse ja võtsime jäätised. Seal oli nii hea jahe õhk.

Saime omale roosa sõiduki (jeee). Ja siis muutkui väntasime. See oli niii lõbus, ma ainult naersin.


Pärast sõitu läksime jälle mäkki ja ostsime Spritet, et maha jahtuda.
Kella kahe paiku sõitsime jälle mu vanavanemate juurde. Pean siin ära mainima, et neid me külastame igal pühapäeval. 
Bassein oli must, seega ujuma seekord minna ei saanud. Kõht mul ka väga tühi ei olnud ja Regina kutsus mind endaga kaasa kinno. Läksime. Sain tuttavaks tema ühe sõbrannaga, kes oli väga sõbralik. Käisime vaatamas filmi "Hot pursuit". Film oli inglise keeles ja all olid hispaaniakeelsed subtiitrid - sain jälle paar uut sõna teada. Popkorn oli suurepärane ja kinosaal oli jahe - oli tunne nagu oleks Eestis kinos.
Pärast kino sõitsime lähimasse Starbucksi ja võtsime külmad joogid. Olen vaid paar korda Starbucksis nüüd käinud ja ma juba olen selle suur fänn.
Koju jõudsin 19:30. Õpetasin Pacole Eesti keelt. Minu jaoks oli see juba naljakas. 
Nädala algul küsisid Paco ja mu ema, et kuidas eesti keeles küsida "Mis su nimi on?". Mina polnud seda kunagi tähele pannud, aga nende jaoks oli see nii naljakas, et "nimi on" kõlab nagu "minion". Ja siis nad ütlesidki koguaeg "Mis su minion?"
Siin on tavaline see, et tänavatel kõnnib keegi oma käruga ja müüb midagi. Kaugelt on juba kuulda müüja hõikeid kui ta tuleb. Pühapäeva õhtul oli selleks maisimüüja. Esimene kord kui ma maisi ostin siin, siis ma ei teadnud, mis kastmeid võtta ja mida mitte ning pärast oli vaevaline seda kastmete segu ära süüa. Nüüd võtsin ainult või, soola ja sidruniga. Oi see oli imemaitsev.
Otsast juba närisin

Järgmises postituses räägin oma esimestest koolipäevadest!

Tervitan!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar