Hei!
Olen nüüd juba 2 päeva Mehhikos olnud. Ei suuda ikka veel uskuda! Praegu kirjutan veel oma viimastest tegemistest Eestis. Aga ei lähe enam kaua, kui kuulete ka mu muljetest Mehhiko kohta!
Probleemid viisaga
Plaanis oli minna Helsingisse viisat tegema 24. juulil. Sain saatkonda varakult aja kirja pandud ja sõidupiletid ostetud. Kui viisa taotlemiseks vajalikud dokumendid kätte sain, siis tahtsin need saatkonnale ette ära saata, et nad saaksid üle kontrollida. Tuli välja, et ühel dokumendil oli kirjutatud vale passi number ning ma pidin selle dokumendi uuesti Mehhikolt saama. Andsime kohe sellest YFU Eestile teada ning nemad võtsid kohe ühendust YFU Mehhikoga. Saatkonda minemiseni oli jäänud vaid paar päeva ning vastust ei tulnud.
Jõudis kätte päev kui pidin saatkonda minema. Ma olin neile juba päev enne teatanud, et ma võibolla tulla ei saa. Saatsin hommikul kell 6 saatkonda meili, et kuna seda dokumenti pole tulnud, siis eks ma tulen järgmine nädal.
Ma ise olin sel ajal Soomes oma tädi juures ja lendasin hommikul vara lennukiga Helsingisse. Kuna saatkonda asja ei olnud siis läksin esimese võimaliku laeva peale Tallinna poole. Olin juba pool tundi laevaga sõitnud kui nägin, et saatkond oli mulle meili saatnud. Sealt öeldi, et ma ikka läheks sel päeval sinna, et nad annavad mulle viisa ja selle ühe dokumendiga saab kõik korda. Siis oli juba hilja. Leppisin uue aja esmaspäevaks.
Esmaspäeval läksin Helsingisse koos perega. Saatkonnas sai asjad kõik korda ning meil oli palju vaba aega tagasisõiduni. Läksime kõik koos Serenasse ujuma. Ilm polnud just eriti hea, kuid atraktsioonid õues tundusid nii lahedad, et pidime ju ära katsetama. Päev hiljem andis tunda kui tuli nohu ja olin külmetada saanud.
Jõudis kätte päev kui pidin saatkonda minema. Ma olin neile juba päev enne teatanud, et ma võibolla tulla ei saa. Saatsin hommikul kell 6 saatkonda meili, et kuna seda dokumenti pole tulnud, siis eks ma tulen järgmine nädal.
Ma ise olin sel ajal Soomes oma tädi juures ja lendasin hommikul vara lennukiga Helsingisse. Kuna saatkonda asja ei olnud siis läksin esimese võimaliku laeva peale Tallinna poole. Olin juba pool tundi laevaga sõitnud kui nägin, et saatkond oli mulle meili saatnud. Sealt öeldi, et ma ikka läheks sel päeval sinna, et nad annavad mulle viisa ja selle ühe dokumendiga saab kõik korda. Siis oli juba hilja. Leppisin uue aja esmaspäevaks.
Esmaspäeval läksin Helsingisse koos perega. Saatkonnas sai asjad kõik korda ning meil oli palju vaba aega tagasisõiduni. Läksime kõik koos Serenasse ujuma. Ilm polnud just eriti hea, kuid atraktsioonid õues tundusid nii lahedad, et pidime ju ära katsetama. Päev hiljem andis tunda kui tuli nohu ja olin külmetada saanud.
Nädal lennuni
Viimane nädal Eestis läks väga kiiresti. Käisin igaks-juhuks enne ärasõitu hambaarsti juures kontrollis ning sain viimased vaktsiinisüstid. 4 päeva enne äralendu sain ka autojuhiload kätte.
Ühel päeval käisid mul ka paar klassikaaslast ja sõpra külas. Osasid neist nägin ma sel aastal viimast korda, aga mõnega saab ehk skype-da veel. Päris kurb oli kui nad tagasi kodu poole sõitma hakkasid.
Viimane päev enne äralendu toimus suurem asjade pakkimine. Kuigi olin endiselt veidi tõbine, käisin koos perega viimastel jooksuvõistlustel Pannjärvel. Pakkisin oma asju kuni öösel poole kaheni. Ja kell 2 öösel pidime juba autosse istuma ja Tallinna poole sõitma, sest 4:20 pidime lennujaamas olema. Autos ma magada ei saanud, kuid aeg läks ruttu, sest olin omades mõtetes. Jõudsime lennujaama täpselt õigel ajal. YFU vabatahtlikud rääkisid meile lennust ja mis meid ees ootab. Andsime oma pagasi ära ja oli aeg perega hüvasti jätta. Päris raske oli perega hüvasti jätta, aga pärast check-ini läbimist tuli hakata orienteeruma ning saime mõtted mujale. Käisin veel viimast korda netis ja jätsin sõpradega hüvasti.
Pärast seda on meil väga-väga tihe graafik olnud ja kui ka on vaba aega, et blogisse kirjutada, siis tavaliselt puudub internet. Ma loodan, et kui perre jõuan, siis saan paremini kirjutada.
Ma järgmises postituses räägin, mis kõik lennujaamades juhtus (kuidas ma oma nime ära tundsin, kui keegi mind lennujaama kõlaritest kutsus), saabumisest Mehhikosse, magamatusest ja meie aasta alguse seminarist (mis kestab veel 3 päeva).
Kui ma rohkem aega leian ja internet kiirem on siis panen rohkem pilte üles ja ka mõne video.
Tervitusi Mehhikost!
Ühel päeval käisid mul ka paar klassikaaslast ja sõpra külas. Osasid neist nägin ma sel aastal viimast korda, aga mõnega saab ehk skype-da veel. Päris kurb oli kui nad tagasi kodu poole sõitma hakkasid.
Viimane päev enne äralendu toimus suurem asjade pakkimine. Kuigi olin endiselt veidi tõbine, käisin koos perega viimastel jooksuvõistlustel Pannjärvel. Pakkisin oma asju kuni öösel poole kaheni. Ja kell 2 öösel pidime juba autosse istuma ja Tallinna poole sõitma, sest 4:20 pidime lennujaamas olema. Autos ma magada ei saanud, kuid aeg läks ruttu, sest olin omades mõtetes. Jõudsime lennujaama täpselt õigel ajal. YFU vabatahtlikud rääkisid meile lennust ja mis meid ees ootab. Andsime oma pagasi ära ja oli aeg perega hüvasti jätta. Päris raske oli perega hüvasti jätta, aga pärast check-ini läbimist tuli hakata orienteeruma ning saime mõtted mujale. Käisin veel viimast korda netis ja jätsin sõpradega hüvasti.
 |
| Kristiina, mina ja Laura - tulevased mehhiklased |
Pärast seda on meil väga-väga tihe graafik olnud ja kui ka on vaba aega, et blogisse kirjutada, siis tavaliselt puudub internet. Ma loodan, et kui perre jõuan, siis saan paremini kirjutada.
Ma järgmises postituses räägin, mis kõik lennujaamades juhtus (kuidas ma oma nime ära tundsin, kui keegi mind lennujaama kõlaritest kutsus), saabumisest Mehhikosse, magamatusest ja meie aasta alguse seminarist (mis kestab veel 3 päeva).
Kui ma rohkem aega leian ja internet kiirem on siis panen rohkem pilte üles ja ka mõne video.
Tervitusi Mehhikost!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar